Kirstumatuse pimedam külg inimhingele

Kui inimese kehast hing lahkub ja süda lõpetab töö, jääb tegelikult inimese sisse veel teatud määral eluenergiat. Närvisüsteem jääb kehas teatud määral toimima ja on kindlaks tehtud, et ka küüned ja juuksed jätkavad kasvamist peale surma.

Valitseva süsteemi taga tegutsevad jõud ja inimteenistujad on läbi aegade muutnud ja ümber kohandanud erinevaid rituaale ja kombetalitusi. Eesmärgil, et inimese hingi hoida pikemat aega alltasanditel kinni – surmavallas, unustuste vallas (hing ei mäleta, kes ta on) ja pimeduse vallas (ruumid, kus valitseb vaid pimedus ja puudub igasugune valguskiir ja lootussäde). Inimese sündimise protsess, ristimistalitus aga ka matusetalitus on tugevalt muudetud võrreldes sellega, mida praegu rituaalidena teostatakse. (Talitused = rituaalid).

Kirjeldan veidi teile seda, millist raskust ja pikaajalist pimedusse jätmist kogeb inimhing, kui ta on maetud kirstuga, mis ei lagune pikka aega, vajab kõdunemiseks kaua aega ja kus inimese hingeteadvus veel pikalt juures on ja oma pikaajalist õudust pealt kogeb.

Ma ei olnud neid asju kunagi varem uurinud ega tunnetanud. Esimene kord seda tunnetada oli endalegi šokk, sest ma ei olnud tähelepanu pööranud, kui kaua hing on keha juures ja kui tundlikult ta oma pikenevat lõppu kogeb. Peale seda kogemust ma ütlen, et ma ei laseks enam mitte ühtegi oma tuttavat kirstuga matta. See oleks nagu klaustrofoobilise surma pikenev lõpp, kus sa ei saa ka ära minna.

Mida sügavamale on kaevatud auk, seda raskemalt ja rusutumana hing end maapinna all tunneb.
Ta jääb keha juurde ja tunneb seda, kuidas valgus hakkab järgemööda kaduma – sest mass laotatakse talle peale. Pikka aega viibib ta sellises ruumis, kus ta tunneb, et on nagu kitsikuses ega saa välja. Kirst maa all – tekitab klaustrofoobilise tunde. Inimesed, kellel on tekkinud klaustrofoobia, on enamasti kogenud kas elavana maa alla maetud olemist ja seal paanikana suremist, hapnikupuudusesse lämbumist või on siis on olnud tundlikud, et mäletavad hingena sellises klaustrofoobilises ruumis viibimist.

Lahkunu hinged ei pruugi alati kohe aru saada, et nad surnud on. Ta viibib keha juures ja ligi. Maa all on külm. Seda kehakülmust ja maapinna külmust tunneb hing enda juures. Hing käitub peale surma umbes nagu kehatasandil inimesena.

Päikesevalguse olemasolu järgi hakkab tekkima valguseigatsus. Hing võib tunda külma, jahedust, samamoodi nagu kehagi. Järgemööda hakkab ruum kirstus veelgi väiksemaks jääma, kuid õudne lõpp pole lähedal, sest kirst laguneb nii kaua. Vaikselt kirstu purunedes surub materjal kirstu sisse ning ruumi jääb veelgi vähemaks. Hing võib tunda end umbes samamoodi nagu inimene hakkaks lämbuma ja lämbuma. Ta on nagu lämmatatud potentsiaal, lämmatatud elav essents. Hing peaks olema vaba ja elav ning loodusega üks. Kuid ta on maa alla peidetud ja raskus tema peale surutud.

Läheb väga pikka aega, enne kui hing saab lahkuda keha juurest ja kui keha täielikult lagunenud on. Ta juba ootab ja püüdleb, et saaks välja, hingusesse, vabadusse. Üsna pea algab uus raske kogemuslik etapp – ta tunneb, et teda on ära unustatud. Lahkunut ei meenutata enam ja tema nimi ei kõla enam elavate huultel. See unustus on veelgi õudsam, kui olla maetud teistest eemale maa alla. Surnuaiad on inimhingedele nagu õudsad prügimäed, kuhu nad unustusse viiakse.

Kirstumatus ei ole kerge viis hingele oma tsüklit lõpetada. Ta kaob justkui nagu pimedusse mingiks ajaperioodiks, mida hiljem hing mäletab ajastulõhes või pimeduseperioodis viibimist oma eksistentsi jooksul.

Kirstumatus võeti moonutatud kujul hingede piinamiseks kiskjavalitsust teeninud valitsejate poolt kasutusele algselt neile inimestele, kes olid põhjustanud kannatust teistele ja elanud karistamatuses ise. Kasti maetuna maa alla oli suurim karistus, mida hiljem kàttemaksuks ebameeldivale inimesele tehti. See võeti kasutusele algselt Musta Mao vennaskonna templiinimeste poolt, et vangistada omad valitsejate hinged. Hiljem laienes see tumedate jõudude mõjutustel ka lihtrahva matusetalitustesse laiali, sest valitsevad jõud avastasid, kui efektiivselt kastimaetud ja aastasadu pimeduses viibinud inimhing nõrgestava löögi sai ja vangistusse jài. Kui inimene elas oma elu karistamatu vastamatusega ja ei kandnud ära oma kandamit ja loomist oma eluea jooksul, siis kasutasid templi inimesed seda meetodit. Karistuseks oli kordades pikemat aega pimedas maa all veeta, kui et hingena vaba olla ja elavale valgusallikale ligi pääseda.

Hing kogeb valu ja ta mälu hakkab valu vältimiseks tuhmuma. Tal ununeb, kes ta on, ühes sellega, kuidas teda unustatakse Maal.

Inimese keha peaks tegelikult lagunema nii, nagu langenud loom looduses. Kõdunema päikesevalguse, tuule, stiihiate ja muude looduselementide käes, muutudes ajamöödudes orgaaniliseks mullaks. Nii on olnud kõrgtsivilisatsioonide ajal ja Maa varasematel aegadel, kus hingeteadvus järg-järgult eemaldus. Kas olete màrganud, kui kiiresti on lagunenud elavas looduses loomakorjus? Ainuüksi ühe aastaringiga on loom ületalve vaid karusnahaks ja skeletiks muutunud. Ta on muutunud mullaks. Meid, inimesi, on ka liiga palju kindlatesse piirkondadesse kogunenud, kuhjaga suremine tähendaks katku ja haiguseid. Sellepàrast tõi Anastasia välja inimestele vähem-piinarikkama meetodi – lasta end matta oma põliskodu. Seal seob hing end elava orgaanikaga ja jääb igavesti oma hinges oma olemust mäletama.

Kuna sellist lagunemiseviisi – looduses kõdunedes- meie ülepopulariseeritud maailmas võimaldada ei ole, sest meid lihtsalt nii palju on, siis on veidi parem variant põletamine – tuhastamine.

Mõned arvavad ja on öelnud, et põletamine on siiski niisamuti närvišokk vàrskelt kehale ja ühtlasi hingele, kuid põletamise käigus puhastuvad inimese energiatest mustrid ja inimese hing siiski saab vabaks. Transformeerub.

Keha suremise ja tuhastamise aja vahele võiks jääda võimalikult pikk aeg puhvrina, et hingeteadvus jõuaks maksimaalselt eralduda kehast. Seda ei tohiks teha liiga värskelt, kui veel hingeenergiat kehas palju juures on. Pea meeles – hing on sama tundlik nagu on inimene ja nagu on Maa. Nii nagu sina tunned sääske enda kehal nõelamas, tunneb planeet seda, mida sina Maaga ja elavaga teed ja niisamuti tajub hing veel mõnda aega seda, mida tema säilmetega tehakse.

Lahkunut ei tohiks kunagi ära unustada. Lahkunud, ka meie eellased, kogevad seda väga valusalt, justkui nende pingutused poleks üldse kehastust, vaeva, raskuste ületamist ega kannatusi väärt olnud.

Tänu oma eellastele, on sinul elu.

Mäleta oma eellasi ja õnnista nende hingi, et nad saaksid vabaks surmavallast. Tee seda tänuga ja ülestõstva kergusega.

Amaryllis

Inimhing on oma olemuselt elava loomuga, armastades päikesevalgust ja orgaanilist loodusrütmi. Inimhingele ei meeldi pimeduses kinni olla – Maa alla peidetuna, külmas ja raskuste all rõhutuna pikalt viibides.

Similar Posts