Head sõbrad. Meil on vaja teatud seaduseid muuta riigis. Ja seda kiiremas korras. Et lõppeksid sellised olukorrad, nagu artiklis kirjeldatud pereemade näidetena välja toodud.
Olen hiljuti saanud lugeda kahte pikka artiklit- perearstide sõnavõttu, kus rõhutati meie laste vaimse tervisega seotud murepunkte.
Selleks artiklis siin jagaksin teiega ühte lugu. Tegelikult kahte. Esimene lugu on võõraste naiste kogemuse põhjal. Teine lugu – meie kogukonna lehel olev lugu.
Delfi artiklis väljatoodud lugu, milles kirjeldatud mitmed näited on muutunud nii tavapäraseks ja standardseks, et lausa halb on lugeda on lugeda sellist peent manipulatsiooni ja ülekohust.
Vaimne vägivald on peenelt levinud ja see on tekitanud karistamatuse tunde.
Siinkohal ei saa toonitamata jätta, et sellised asjad ei muutu meie ühiskonnas enne, kui vastavaid seaduseid ei muudeta.
Lapsed peaksid enamasti elama koos emaga. Mitte elama mingi seljakotisüsteemi otsas, kord siin ja seal. See on vajalik selleks, et neis kujuneks välja stabiilsusetunne, kodutunne ja turvatunne.
Ja siinkohal vabandan kõikide nende toredate isade ees, kes on väga püüdlikult oma peresid toetanud ja kellel on häiriv neid asju meeste kohta lugeda, ent keda mitte kuidagi vastavad teemad ei puuduta.
Lisaks Delfi artiklile, oleme avaldanud aasta lõpul meie lehel ka ise ühe loo.
Selles loos välja toodud nüansid ja motiivid nende pereemade kokkupuudetest on väga sarnased meie lehel avaldatud looga siin.
https://www.valguslapsed.com/22763-2/
Häiriv eluline lugemine, aga pole midagi teha, kui peab päevavalgele tooma.
On aeg see avaldada.
Taotlen, et siit edasi muutuksid ja puhastuksid sündmused nii, nagu nad kõrgeimal ja parimal viisil aset leidma peavad!
Ja teate. Tahaks nii midagi head inimese kohta öelda. Aga – peale sääraseid kogemusi, kuidas oleks see veel võimalik, ei mõista…