Head sõbrad.
See postitus on naistele, kellel on tütred kodus kasvamas. Sest raamatusoovitus on tütardele!
Me kõik mäletame oma esiemade aegu, kus naiselikkusest ja naiseks olemisest kaetati valehäbiga. Nii suure häbiga lausa, et naist ühiskonnas madaldati ja välja tõrjuti.
Ajastud, kus neiud pidid oma keha häbenema, sest kehaga seotud teemad olid tabuks tehtud.
Naine ei peaks oma keha häbenema. Tegelikult ei peaks üldse keegi oma keha häbenema. Ei mehed ega naised.
Samuti ei peaks naine oma seksuaalsust häbenema. Tütreid tuleb õpetada võtma vastu oma naiselikkust nii, et nad austaksid oma keha kui Püha Templit.
Ma ei jõua ise end tõesti kursis hoida kogu uudiskirjandusega, aga vahel on nii, et raamatud jõuavad ise koju kätte. Ja kui see juhtub, siis ma tean kindlalt, et teos väärib tähelepanu alla sattumist.
Nii oli ka järgneva raamatuga “Kuukiik” (autorid T.Lees, K.Ude), mille kinkis minu tütardele mu hea sõbranna.
Pean ütlema, et olen heas mõttes hämmeldunud, kui teadlikult loodud raamatuga on tegemist. Ja veel kui sõnaliselt kaunilt esitatud jutustused ja illustreerivad pildid on igal lehel juurde lisatud.
On näha, et selle teosega on väga suurt hingelist panust antud.
Ja mina usun, et iga lause, mis on hoolega sinna kirja pandud, jõuab sellest raamatust tüdrukute hinge.
Armsad emad. Soovitan teile väga seda raamatut, kui on aeg oma tütardele neiuks sirgumist tutvustada. Ilma häbitundeta, ilma tabutundeta. Otsige palun internetist, kust kõige kiiremini tellida saate.
Ja pidage meeles, palun, et te ei unustaks selgitada oma lastele – et kõik, mis on meie kehale sünnipäraselt loomulik, seda ei pea häbenema. Et ei tekiks valehäbi selle vastu, mismoodi meid loodud on või häbitunnet selle vastu, missugused me oleme kehaliselt, seksuaalsuses või naiselikkuses.
Need ajad, kus seksuaalsusega seotud teemad vanematena maha vaikiti ja ühiskonna poolt “harida” jäeti, on möödas. Iga lapsevanem peaks tundma ise kohustust pidama maha ausaid vestluseid oma lastega sellest, mida tähendab seksuaalsus ja mida tähendab noormeheks või neiuks sirgumine ning mida see endaga kaasa toob. Ja kui ema ei julge oma tütrele neid asju rääkida, sest tal on häbi, siis see ema võiks küsida ausalt iseendalt “Miks ma tunnen häbi?”
Mulle meeldib, et teoses on mitmeid realistlikke kujutisi, mis on kuidagi väga kauni ja jumalannaliku vormi läbi esitatud, ilma naise puhtust vähendamata. Ma leian, et see, kellel lugedes või vaadates on häbi paljast naist vaadata, see peaks häbiga tegelema iseenda sees. Häbiga seotud musterprogrammid, nii nagu kõik muudki meie geneetilised pärandmustrid, on päritavad.
Tõenäoliselt olete saanud oma seksuaalsuse ja häbiga seotud programmid oma esivanematelt.
Aitah, et lugesid! ❤️💕
Imelist soojust ja hoidmist teie talveõhtutesse!
🌺