Minu sõbranna ütles hiljuti ühe ränga lause “Lapsed sündigu vaid armastusest mehe ja naise vahel, mitte kaasuva hädana seksi tagajärjel. Lapsed teevad lasteaias pikemaid päevi, kui täiskasvanud ja ei ole vanematele prioriteet. Miks te teete neid lapsi, kui nad teile prioriteet ei ole?”
Tänasin teda aususe eest – ränga ja ausa tõe eest, mis avalikult meile näkku vaatab, kuid mida keegi tunnistada ei taha.
Te igaüks ise teate, kus te olete üles kasvanud. Ja te igaüks teate ise, missugused on teie praegused pered. Te igaüks teate, mismoodi te oma lastega peresiseselt käitute.
Paraku on meil Eestis aga lähisuhte vägivalda, sinikatesse peksmist, laste peksmist, pidevaid vanemate vahelisi tülisid ja kroonilist alkoholismi aga liiga palju. Ka seda on liiga palju, kui väikelaps lasteaiast koju tuleb – poleks teda nagu olemaski vanematele. Isa ajab kuskil kodukontoris oma tööasju edasi, vanavanemad vahivad seriaale. Laps veedab enamuse ajast üksi ja omapäi ning meelde tuleb ta vaid siis, kui vaja oma tühja kannu lapse energia arvelt täita.
V.Megre kirjeldab oma raamatutes nii mõndagi laste saamisest ja ütleb seal välja selge tõe “Kui naised lõpetaksid vägivaldsetele meestele laste sünnitamise, lõppeksid maailmas sõjad”, samuti “Lapsed sünnivad vanemate valede keskele”.
Kirjutan mõned asjad ausalt ja avameelselt, hoolimata sellest, kas mõni võib piinlikkusest pilgu langetada või solvatuna tunda.
Teate. Kui naine näeb, et mees on vägivaldne, ei tohiks ta sünnitada sinna perre mitte ühtegi last.
- Naine ei tohiks sünnitada lapsi vägivaldsesse suhtesse, kus mees peksab lapsi või naist või kus leiab aset mehe pidev purjus olemine.
- Rumal naine pakub end mehele, kes teda peksab. Ja hiljem peksab ka last.
- Naine on see, kes otsustab, mis ta oma lapsele saatuseks määrab. Parem teha juba abort, kui sünnitada vägivaldsesse suhtesse laps.
- Abordi karistuse mõtlesid inimesed ise välja ajaloo jooksul, et mõjutada naisi. Pea meeles- abordi eest ei ole vastutav ainult naine. Vaid ka see, kes seemendas ja oma sugutungi ohjata ei suutnud.
- Lapse sünnitamine perekonda, kus vanemad peksavad ja ei hoia last, on äärmine silmakirjalikkus ning vanematele väga suure karmaga.
- Ärge laske oma eristusmeelt ega südametunnistust hämada India ega budismi illusioonidega, nagu laps oleks ise süüdi, et ta sinna perre sünnib. Vanemad on ikka ise need, kes seksivad ja viljastamise loovad. Iga laps on sünnihetkel puhas leht. Puhas armastus, kes tuleb vanematele õnnistuseks.
- Kui naine näeb juba esimese lapse saamise järgselt, missugune vägivaldne ta mees on, siis ei tohiks see naine saada enam teist, kolmandat, neljandat või kuuendat last selle mehega. Kõik muud põhjused, mida naine võib hiljem enda õigustuseks tuua – on tema enda lollus. Mitte naiivsus, vaid selge rumalus. Kui naine nägi, et mees pidevalt joob ja peksab, siis on naise enda lollus see, kui ta loodab, et see mees muutub peale mitmendat last.
- Samuti on silmakirjalikud ja isekad ka naise selgitused: “Ma lootsin, et see mees ehitab igale lapsele toa, ükskõik, et ta jõi ja tal raha polnud ja ta peksis”, “Ma kartsin, et jään vanatüdrukuks – sellepärast valisin peksja mehe viimases hirmus”, “ Ma tahtsin tarka isa oma lastele – ükskõik, et ta oli peksja ja joodik.” , “Ma nägin küll, milline ta lastega oli, aga ma läksin ikkagi ta juurde tagasi, kuna ma arvasin, et ta muutub”, “Jumal pani meid paari ja mina ei tahtnud reetur olla, sellepärast ma ei läinud peksja mehe juurest minema”, “See mees ütles, et ta on ristiinimene ja ma arvasin, et ta muutub”. – Naised, vabandage – aga see on puhas lollus ja rumalus, kui endale selliseid lugusid rääkida. Parem elada siis juba üksi, saada korralik haridus ja elada iseendale, mitte tõmmata oma mängudesse lapsed.
- Kui mees peksab (või kasvõi lööb korra) naist raseduse ajal, ei tohiks see naine sellesse liitu last sünnitada. Rumalus on arvata, et mees ka peale lapse sündi muutub. Naine peaks oma mõistuse pähe võtma sellises olukorras.
- Naisel on ühe lapsega lihtsam väljuda vägivaldsest kooselust ja elu uuesti alustada, kui laste karjaga. Reeglina tuleb inimese olemus välja peale esimese lapse saamist, sest lapsesaamine paneb suhte proovile – nii mõnegi ego lööb välja, sest lapse tulek sunnib jagama ja vastutust kandma. Lisaks lõhub vägivaldne vanem ära lapse olemuse. Hiljem maadleb laps terve elu lapsepõlvest nähtud vägivallaga. Teeb terve elu valikuid hirmust ja ebaturvalisusest.
- Kui laps ütleb vanematele, et ta mäletab oma vanematest vaid peksu, karjumist ja omavahelist kaklust- on need vanemad juba lapse elu ära rikkunud. (Hiljem võib see eakas vanainimene juurde valetada mistahes muid lugusid, et tal “parem” oleks oma tegematusega leppida).
- Vaesus või puudus ei tähenda, et peaks olema vägivaldne ja kurjust täis. Sa võid olla nii-öelda vaene , aga sul on alati võimalus valida lahkus ja armastus oma laste vastu.
- Mõnes vaeses peres on vanemate poolt lahkust rohkem, kui jõukas peres, kus domineerib vägivald.
- Sama kehtib kodu korrashoiu kohta. Pere võib elada puuduses ja kitsikuses, kuid vaesus ei tähenda, et peaks elama prügi keskel.
- Majanduslik kitsikus ei tähenda, et ema ja isa peaksid olema pidevalt vihased, kurjad, tujust ära, vägivaldsed.
- Kui naine näeb, et mees on vägivaldne – siis on parem mitte lapsi saada sellise mehega. Targem on astuda kohe alguses välja, mitte teha olukord endale ja lastele liialt keeruliseks.
- Kui noor naine tunneb, et maailmas on tema jaoks palju vägivalda, kus ta end turvaliselt ei tunne ega järglast ilmale tuua ei julge – siis ei juhtu ka mitte midagi, kui see naine ilma lasteta otsustab elada. Ärge sundige ega mõjutage noori lapsi saama, kui nad näevad, et ei taha siin maailmas elu ilmale tuua ja soovivad elada iseendale. Eriti kehtib see neidude survestamise kohta.
- Hetkel, mil kõik naised otsustavad, et nad vägivaldsesse süsteemi ega laenuorjusega koormatud süsteemi enam lapsi saada ei taha, väheneb maailmarahvastiku arv ja süsteem hakkab koheselt muudatusi tegema. Süsteemi konveier töötab ainult hingede kehastumise arvelt. Esimene muudatus, mida nad pakuvad ja mis inimesi liimile tõmbab, on rahalised toetused. Teine muudatus on rahuaeg, aga see on alati olnud ajutine. Kui ühiskond on uuesti õitsele tõusnud, on korraldatud alati suurem sõda või katastroof. (See ei ole ennustus , vaid see on ajalooline läbilõige ja pikemaajalisem muster). Inimene on aga lühikese mäluga – üsna kiiresti unustatakse esivanemate näljahädad ja juba ongi käes toiduraiskajate noorpõlvkond, kus soositakse tänamatust, kus sööja ei tea isegi, mis hinnaga toit lauale on tulnud. Üsna kiirelt unustatakse omaenda kartulipõllu ja toidulaua rajamise vajadus ja luuakse liigne sõltuvus süsteemist. Kuni järgmise krahhini…
- Lapse elu jaoks on määratlus tehtud tegelikult sellel hetkel, kui ta oma genofondi emalt ja isalt saab ja mis keskkonda ta sünnib. Enda elutee parandamise nimel tuleks vahetada keskkonda või tegeleda enda pärandgeneetikaga.
- Naine peab olema aus ja võtma ise vastutust oma valikute ja vigade eest. Naine, kes ütleb, et ta tegi vägivaldse mehega mitu last sellepärast, et talle meeldisid tited või ta arvas, et mees parem on või ta lootis et mees muutub või ta lootis, et mees materiaalselt ülal peaks – on ise rumal ja otsib oma silmakirjalikkuses ettekäändeid oma valedele valikutele. Lapsi ei tohiks kunagi saada egost, ka sellepärast, et kardeti üksi jääda, ka sellepärast, et mees käskis, ka sellepärast, et see rahaliselt kuidagi kasulik oleks. Siinkohal tasuks hakata realistiks, mitte elada valedes.
- Laps sündigu perre vaid armastusest ja ülimast mõlemapoolsest lapsesaamise soovist mehe ja naise vahel. Mitte sugutungi tagajärjel, kus hiljem selgineb, et laps on üleliigne.
- Kui naine saab lapse vaid sellepärast, et mehega olla ja meest kinni hoida, loob ta raske kannatuse ja raskeima elustsenaariumi iseendale ja lapsele. Mees maksab sellisele naisele kätte.
- Sama kehtib mehe kohta: Mees, kes meelitab kauni naise ära selleks, et endale lapsed kätte saada, ilma seda naist isegi kosimata tahtmata, loob oma suguvõsale ja iseendale silmakirjalikkusest raske karma. Samuti see mees, kes mangub lapsi, aga ei taha ise ülal pidada oma last ja jätab lapse ülalpidamisega seotud vastutuse teiste kanda.
- Mehe viga algab hetkest, mil ta tahab naisega vaid kirest seksida, aga tegelikkuses ta naist ei armasta ja kasutab naise keha ära. Sellega loob mees enda vastu viha naise poolt, sest naine tunneb silmakirjalikkuse ära. Eriti raske karma saab valedega, kui mees lubab naisele abikaasaks saamist, moosib valedega ja ilusa jutuga. Sellisest kooselust sündinud lapsega suhe on raske mehele ja naisele. (Sealt sünnivad ka kohustuslikud abielud jmt). Naine peaks siinkohal arenema ja ettenägelikumaks muutuma.
- Ära ole rumal. Tee targad valikud. Ja õpeta ka tütart ja poega olema valikutes targem, kui olid omal ajal. See ei loe, mismoodi sinuga käituti. Sul pole õigust oma lastele sama kehva saatust rajada.
- Mis puudutab lapsesaamisi, siis ajalugu on õpetanud omad valusad vitsad. Õpi tundma looduslikke raseduse katkestajaid. Nii lood vabanemise ja võimaluse neile hetkedele, mis on juhtunud ajaloos – sõjad, vägistamised ja ootamatud talutütarde rasestumised. Tihti katkestati need rasedused naise surmaga või loote vägivaldse väljakiskumisega. Loodus on andnud meile looduslikud rasedusekatkestajad. Abortimine pole suurem patt, kui vägistamine või ärakasutamine mehe poolt. Abordi karistusest räägivad enamasti samamoodi mehed. Tark inimene on ettevaatlik ja ei jäta asju juhuse hooleks, sest ajalugu kipub korduma.
- Kõige suurem uhkus ja patt on see,
kui me ei tunnista oma eksimusi
ja loome kannatust ja kahju jätkuvalt oma järeltulevatele põlvedele.
Ilma mõtlemata, mis kannatust me neile loome oma valikute ja otsustega. Kui sa oled isekas lapsevanem olnud, peksnud oma lapsi, hoidnud oma lapsi vägivaldses kooselus, virisesid oma ohvrirollis ja sa ei teinud selle jaoks tegelikult midagi – ning su lapsed sulle seda suures eas ette heidavad, siis sa peaksid võtma täiel rinnal vastutust ning tunnistama oma viga. Püüdes heastada kogu oma eluaja jooksul seda, mis jäi tegemata. - Täpselt samasugune viga on mitte osaleda lapse elus. Kellele lapsed neid jõuluetendusi ja näidendeid siis ette valmistavad, kui mitte vanematele ja vanavanematele? Vanaema, kes ei viitsi lapselapse jõuluesinemist vaatama minna, elades ise kontserdimaja kõrvalmajas, põhjendades oma viitsimatust kodust välja minna – on häbiväärne vanavanem ega väärigi lapselapsi.
- Inimene, kes on oma lapsi noorena palju peksnud ja karistanud, ärgu oodaku, et lapsed vanas eas rõõmuga tema juurde lähevad. Üksik kibestunud vanainimene, keda sugulased mäletavad vägivaldse agressorina, on ärateeninud mahajäetud elu ja sellisel pole õigust oma lapsi sundida endale küllakutsumiseks või hooldamiseks. Vanaduses selginevad elu viljad.
- Mitte kunagi ei tohi lapsi teha selleks, et enda elu oleks egoistlikult parem. Halb vanem sünnitab lapsed endale orjaks. Selline vanem tavaliselt projitseerib oma lastele oma täitmata unistusi ja soove. See on täiesti vale! Näiteks võivad lapsed kuulda lapsepõlves selliseid lauseid oma vanematelt: “Ma tahan, et mu lapsed ehitavad mulle vanas eas unistuste maja. Ma tahan, et mu lapsed hakkavad tulevikus mulle ka raha andma. Mu lapsed peavad saama kõrghariduse ja rikkaks saama. Mu poeg peab ehitama oma emale talu valmis, poeg peab lõpetama kõik ema-isa tegemata tööd, poeg peab tooma oma palga ja raha tagasi tallu, poeg peab teenima mind, sest olen tema ema. “
- Tavaliselt sellised vanemad ei ole ise võtnud vastutust oma elu eest ega oma tehtu eest. Neil ei ole ka endal elus saavutusi. Abielud on neil lahutatud tüliga ja elamised on pooleli ja räämas. Lapsed sünnitatakse töötegemiseks. Nad pole saavutanud ise elus neid asju, mis vaja ning “panevad” oma lootused kohustusena laste peale. Sellised lapsed on loodud orjaks.
- Iga lapsevanema kohustus on ise rajada oma kodu ja seda enne laste saamist. Mitte panna oma tegemata koorem lastele veskikivina kaela.
- Parem on, kui sul on enne oma kodu ja elustabiilsus loodud, enne, kui hakkad lapsi saama.
- Elus tuleb anda edasi. Elu – see liigub suunaga edasi. Lapsed peavad ehitama edasi oma lastele. Pojad peavad hoidma oma lapsi ja oma naist. Eakas vanainimene, kes käsib lapsi iseennast teenindada ja käsib anda tagasi iseendale, mitte edasi, näitab, et on sünnitanud lapse vaid iseenesele orjaks.
- Kui vanemad on lapsi armastuses hoidnud, tulevad lapsed ise rõõmuga tagasi vabast tahtest – mitte kohustusest ega sundimisest.
Ja viimane punkt: meie inimeste hädad algavad sellest, et nad ainult ilusaid juttusid kuulda tahavad ja ilusat pilti näha tahavad. Lugeda ja näha ainult seda, mis on “ilus, kiitlev, toetav, inspireeriv, õhkutõstev ja afišeeriv”. Mitte seda, mis on reaalne viga, silmakirjalikkus või vale ning mida tuleks muuta.
Need on igaühele mõtlemisekohaks.
Mis peamisem – ei maksa valetada iseendale ja illusiooni luua.
