See, kuidas me teistega käitume, jätab maha jälje, kuidas meid mäletama jäädakse. Lugu eksparnerist, kes ei taha võimutsemist lõpetada.

Head sõbrad ja lehe lugejad, kes te olete aastaid siin sellel teekonnal olnud. Ilmselt te enamus teate Kristiina Heinmetsa lugu, kus kättemaksuhimuline ekspartner ei jätnud naist rahule ja vahele toodi laps.
Avaldame niisamuti ühe kirja, kogukonna lugeja loo. Kiri on teadlikult esitatud sellises vormis ja detailsuses. Üks meie kogukonna liige vajab teie toetust ja abi.

Teemad veidi ebameeldivama nurga alt. Sest vahel lihtsalt on nii, et mõned asjad tuleb elus tuua päevavalgesse, selleks et need muutuksid.

“Olen aastate jooksul jõudnud järeldustele,et meie elu kõige suuremad mõjutused pole seotud mingite tumedate jõududega või energiatega, vaid hoopis viha ja vimma täis lähedastega, kes kättemaksust,  kibestumusest või kadedusest meie eludesse sekkuvad.

Meie elu kõige negatiivsemad mõjutamised on meid ümbritsevate inimeste poolt, kes viha ja vimma teineteise vastu üles näitavad, kadedusest teist kinni hoiavad, teise üle võimutsevad, elu ja võimalusi kontrollida püüavad, kättemaksust haiget teha tahavad ja elus edasiliikumist takistada püüavad. Tihti ei pea neid inimesi isegi kaugelt otsima, vaid neid võib leida meie kõige lähedasemate hulgast.

Sellist, teise ellu pahatahtlikul viisil sekkumist, on võimalik täheldada nii perekondade tasandil, igasugustel suhete tasanditel, tihti ka vanemate ja laste tasandil, häirivalt palju meeste ja naiste tasandil, konkrentsi- ja äritasandil, aga paraku ka valitsejate ja rahva vahelisel tasandil.

Ja selline võimutsemine ja kontroll on toimunud läbi aegade.

Kirjutan teile isikliku pika loo. Pean ütlema, et ma ei osanud sellele loole pikalt pealkirja välja mõelda.

Nii kaua, kuniks me elame, peame me rääkima kõigest tegelikust oma lastele. Ja ka teie räägite. Te räägite enda eludes toimuvast selleks, et teie lapsed saaksid säästetud valelikkusest ja õpiksid läbi nägema pahatahtlikkust enne, kui see reaalsusesse vormuda jõuab.

Ja seda teades, on teil endal kergem leppida iseenda elu kogemustega, mida olete ise enda õlgadel kanda võtnud. Armastusest oma laste vastu. Et valelikkust ja kurjust oleks vähem nende eludes.

---

See postitus on ühest personaalsest teemast. See puudutab meie lapsi ja nende edasist saatust, nende tulevikku.

See puudutab vanemate vahelisi suhteid. Ja eriti puudutab see lahti laskmist ja lõpetamist.

Meie ühiskonnas tuleb tihti ette lugusid, kus mees ja naine on lahku läinud, kuid üks osapool ei taha lahkuminekuga leppida ja hakkab hoopis vihast ja kättemaksust looma igasuguseid situatsioone üles. Ja seda haiglase ja järjepideva manipulatsioonini.

Lugu kajastab järellugu sellest, mis on leidnud aset ligi aasta aja jooksul peale seda, kui tegin esimese postituse loost,

See siin on lugu ühest konkreetsest inimesest. Ühest mehest ja temaga seotud sündmustest. Pole vahet, kas ta nimi on Priit, Mart või Jüri. Sest te kõik teate nagunii, kellest ma kirjutan.

Kuna kuidagi pean ju teda nimetama, siis olgu tema nimi siin siis P* (*nimi on muudetud).

Kirjutan päriselu juhtumitest ja tegudest. Kirjutan, sest ütlen ausalt, et ma ei tea isegi, mis seisukohta võtta. Aga loodan, et peale selle artikli avaldamist on asjad muutunud nii, et minu ja mu laste hingedesse saabub lõplik südamerahu.

Lugege ja mõelge kaasa, palun. Teie kõigi toetus selles loos on vajalik.

---

---

Meenutuseks loo algust…

Aasta tagasi, kohe 2024 aasta jaanuaris, avasin teile uusaasta tervituse asemel loo, mis puudutas minu viimase 3-4 aasta olukordi.  See oli kõige raskem aeg minule ja mu lastele.

Kahju, mida põhjustati sealsete inimeste poolt, oli väga suur.

Võitlesin oma  tollase partneri eest väga, aga mõistsin, et kui inimene end ise ei aita, ei saa mitte keegi tema eest tema valu ära lahendada.

Inimene, keda selgeltnägija K. nii hoolega mind kokku tahtis viia ja “jumalikuks partneriks” laulatas, ei olnudki nii väga jumalik, vaid osutus hoopis monstrumiks. Polnud seal ka mingit mehelikkust kohal, sest see mees allus oma emale nagu tuhvlialune. Kogu mängu jälgis ta eemalt pealt ja lubas endale pidevat kodust põgenemist siis, kui asi raskeks läks.

Tänaseks olen ma kohas, kus olen oma eluga edasi liikunud ja väga õnnelik selle üle.

Lahtilaskmine oli väga raske, aga täna – mõned aastad hiljem ja mitmeid jubedaid sündmuseid hiljem, olen niivõrd tänulik, et sellisest õudsast suhtest lahkusin ja sellele meesterahvale selja julgesin keerata.

Niisamuti usun, et meil on igaühel valik, kuidas me laseme end inimestel mäletama jääda. Millised on need teod, mille kaudu meid mäletama jäädakse?

Kas meie elulised teod ilmestavad meid salakavalusega, petmistega, reetmisetega ja valetamistega?
Või jäädakse mäletama meid inimesena, kes puudutab kohaloluga teiste südant armastuse ja heatahtlikkusega?

Mõni inimene ei tea aga, millal lõpetada. Millal lahti lasta. Millal valjatest järgi anda?

Kuna originaalartiklit ei ole kõik lugenud, siis parema mõistmise eesmärgil meenutan loo tagamaid.

Aasta tagasi kevadel avalikustasin pika loo, mis kirjeldas häirivaid sündmuseid ühes talus, kus toimusid sellised sündmused, millest oleks saanud kokku panna terve “Suletud uste taga” saatesarja.

Aga tähelepanelik silm märkas, et selles loos olid teadlikult välja jäetud kõik meest puudutavad negatiivsed asjad. Põhifookus oli seatud P. emale ja ka tema kaksikõele ning mõlema karistamatuse tundes kordasaatetud mitmetele intsidentidele, mis sundisid mind lastega mitmel korral kodust lahkuma ja lausa ühe korra ka naiste turvakodus varjuma.

Kiri, mille ligi aasta tagasi avalikustasin, oli vaatamata juhtunutele väga viiskas ja aupaklik mehe suhtes. Rõhutatult – austav ja lugupidav. Kuigi tolle mehe osalus selles koduses jõhkruses oli märkimisväärne, ei soovinud kajastada ma neid asju tema kohta ja andsin talle võimaluse puhtale lehele.

See oli minu kaalutletud valik tol hetkel, jätta P.-le tabula rasa ja kirjutada uus peatükk.

Ta teadis täpselt, millest ma rääkisin ja miks ma nii tegin.

Nagu öeldud, oli mingite asjade kirjutamata jätmine tema suhtes minu poolt väga teadlik vaikimisi valik, viimase viisaka liigutusena, näidates veel austust tema kui mehe vastu, sest tegelikku pilti kajastades oleks ta sattunud päris suure häbi alla.

Inimene, kes liigub palju igasugustes esoteerilistel üritustel, laagrites ja kohtades, oleks kergesti ära tuntav ja tal oleks mehena päris piinlik hiljem olnud. Eesti on päris väike. Ma säästsin teda selle eest.

Me võiksime ju esmajoones peamiselt heatahtlikku lähenemist kasutada olukordades, kus on vaja selgust luua.

Kuid teate – igas olukorras ei aita love and light suhtumine. See on väga eksklik new age arvamus, kus õpetatakse inimesi pidevalt alistuma – ebanormaalsusele, ka toksilisusele ja vägivallale.

Aktsepteerima – ka vägivalda, andma järgi oma piiridele, arvama, et heatahtlikkus, rahu ja naeratus on kõige võti.

Niisiis ei lõppenud kunagi need koledad sündmused sealses talus, sest peremees ei teinud mitte ega midagi selleks, et neid probleeme lahendada.

Ei esimesel, ei teisel ega ka viimasel aastal. Ma olen jõudnud oma arengus sinna kohta, et ma võiksin öelda – ükskõik, kui tolereeriv, vaimne, armastav, andestav ja heatahtlik sa ka ei oleks – ärge mitte kunagi mängige kaasa sellist mängu, kus heatahtlikkust ja viisakat käitumist ära kuritarvitatakse.

Sellise valega ei märka me, kuidas meie piirid on nihkunud ja ühest löögist on saanud kaks, kolm, kümme.

Vägivalda ei õigusta mitte miski. Ka vaimset. Kiusu, sealjuures teadlikku kiusu – eriti väikeste laste suunas- niisamuti mitte miski.

Pahatahtlik käitumine on alati inimese teadlik käitumisvalik.

Ärge unustage seda.

Liba-vaimsed new age õpetused õpetavad, et “Inimene ei osanud muudmoodi käituda, andis endast parima” . Ja nii korrutavad väga väga paljud inimesed enda õigustuseks “Ah, ma ei osanud lihtsalt paremini”.

See on ohtlik vale, kui kirjutatakse pahatahtlikku käitumist “oskamatuse” alla. Teate. Mitte inimene ei oska paremini käituda, vaid inimesed tegelikult lihtsalt ei taha enamus olukordades paremini käituda ja pingutada.

Reaalelulised olukorrad õpetavad meile, et mitte sugugi ei aita meid malbe naeratus ja keep smiling. Tegelikkuses peame oskama kasutada oma jõudu ja mitte aktsepteerima seda, mis on võõras ja vale. Ja kui vaja, tuleb näidata ka vastuhakku. 

Te ei lähe ju puuoksaga vastu sellele, kes hoiab käes relva?

---

Olen saanud pikalt mõelda P.-le ja tema käitumisele.

Ta on andnud mulle omajagu analüüsimismaterjali ja pannud mind kukalt kratsima. Mees, kelle sõnad räägivad pidevalt üht, teod väljendavad teist,  miimika ja käitumine kolmandat, teiste ees räägitakse aga neljandat. Märkmikusse kirjutatakse iseendale viiendat aga vaimsete ringkondade kohtumisel esinetakse aga kuuendat.

Minult on küsitud, kas ta on seda puhast lehte väärikalt kasutanud?

Raske küsimus. Ma ei oska vist objektiivselt sellele küsimusele vastata, sest vaatamata asjaolule, et väljakolimisest on varsti peaaegu kaks aastat möödunud ja mina olen oma eluga edasi läinud, on sündmuste ahelad tema puhul ilmekad kõnelema hoopis millestki muust – meesterahvas, kes etleb avalikkuses viisakat ja malbet isikut, viib aga seljataga läbi koledaid türanniseerimisi.

Minult on küsitud, et kuidas on läinud need poolteist aastat?

Päris aus vastus on see, et ma olen päris õnnelik. Ma olen rõõmus ja tunnen, nagu oleksin vabanenud nagu mingist põrgust.

Aga vastusel on ka teine pool.

Tõtt-öelda, päris ausalt öeldes, ma ei teagi, mida tegema peaks, et ta aru saaks, et nüüd on vaja lõpetada ja järgi anda.

See on ka esmane põhjus, miks ma üldse kirjutan. Neist asjadest on  ebameeldiv kirjutada, aga seda peab siiski tegema. Sest muidu see kõik ei lõppegi.

 Sest viisakad pöördumised ja palved ei ole andnud seni lahendust.

Olen oma elus palju imesid suutnud korda saata, aga seda šifrit ma ära lahendada ei ole suutnud.  
Võib-olla see ei olegi üksi minu lahendada? Sest igal asjal on ju kaks poolt ja nii palju, kui ma ka ei tahaks, ma ei saa ära lahendada P. sees olevaid mõttemustreid ja hoiakuid. 

Mõelge teie, lugejad.

Toon mõned viimased lood pooleteise aasta jooksul teie ette. Lugege ja otsustage teie.

Võib-olla oskate teie öelda, mis selle kõige taga välja joonistub?  On see viha? On see kättemaks? On see valu? On see lihtsalt kontroll ja võimutsemine? On see ilmajäämise hirm? On see igatsus? On see hoopis teise enda omandiks pidamine? Avaldage arvamust ja kirjutage messengeri või postkasti. Ma loen, ausalt, hea meelega teie reaktsioone sellele olukorrale!

See kiri on teile kaasamõtlemiseks, head lugejad. Ja võibolla ei olegi see üksi minu lahendada. 

Informeerin juba ette, et see kiri on pikk, seega varu lugemiseks aega.

Olen teadlikult selle kirja kirjutamisel olnud detailne ja üksikasjalik. Selleks on üks väga kindel põhjus. Tunnetage ja mõelge kaasa. St

---

Millised on olnud sündmused peale minu väljakolimist? Võtan kokku oma viimased poolteist aastat.

Nagu teate, kirjutasin kokkuvõtva loo möödunud aasta aprillis, 2024.

Aprillis avaldatud loo tulemina oli P. tegelikult  väga rõõmus, sest ta tundis, et kirjas oli näidatud üles lugupidavat ja armastavat tooni tema suhtes.

Ma usun, et minu kiri teenis eesmärki – selgitada talle enda käikude ja otsuste tagamaid läbi armastuse, mõistmise, kaastunde ja enda tunnete. Selle kirja kirjutamine ei olnud lihtne, sest seljataga oli nii palju. Ent püüdsin seda siiski teha läbi armastuse ja hoolimise, nii kuidas suutsin.

Minu jaoks tähendas sellise kirja tegemine väga suurt julgust ja eneseületust. Aga mis teha – elu mängis need sündmused ette ja ma pidin nii toimima.

Mina usun, et valskuse asemel tuleks alati eelistada olla ehe, isegi, kui see tähendab kaadritaguste stseenide näitamist. Üleüldse, arvan ma tegelikkuses, et mida rohkem me klantsi ja sätitud elu näitame, seda võltsimad me tundume vaatajaskonnale. 

Mulle näis, et avalikult ilusti räägitud lugu avas vist isegi P. südame, sest kui ta metsa pikkadeks päevadeks matkale läks, ei jõudnud ta ära oodata, kuniks metsast tagasi saab, et minuga kontakti luua.

Mulle näis, et temas tekkis isegi südametasandil mingi mõistmine. Sest asjad, mis olid tema silme all tõlgendatud ühel viisil, said uue ilme ja selgituse teisel viisil.

Näiteks, vahetult peale seda, kui ta metsast tagasi telefonilevialasse jõudis, otsis ta kohe minuga esimeste seas kontakti.

Ja kui oli saabunud minu sünnipäev, tuli ta spetsiaalselt minu koduhoovi, et tuua kingitus ja lill. Mul oli parasjagu käsil sünnipuu istutustseremoonia koos teistega.

Ilma, et teda kutsutud oleks, liitus ta ise kutsumata külalisena puu istutamise tseremooniaga, soovides asetada rahalist panust mu puu alla. Ta näitas kõigi ees, kuidas ta raha asetas puu alla. Ma ei tea, kas ta oli siiras või tegi ta seda teistele esinemise pärast, aga ta näis soe ja sõbralik. Ma ei ajanud teda ära.

Ent sealt edasi algasid sündmused, mis on eriskummalised. Mulle tundus, et ta kas haavus või juhtus midagi muud, aga umbes kuu aega peale suurt kevadist kirja, kukkus ta tagasi sellesse agressiivsesse ja ründavasse hoiakusse, mis oli tal talu peal elades. Kontrolliv, jõuline, süüdistav, mahategev, alandav ja viha täis suhtumine.

Üks inimene oli mulle öelnud, et see võis olla sellepärast, et ta tahtis mind tagasi saada, aga kuulis jutte, et ma olin valinud teise inimese enda kaaslaseks.

Ma ei tea, mis põhjus tegelikult oli ta jaoks ja mind täna ei huvita enam.

Küll aga ei mõista ma, miks on ta ligi kaks aastat peale väljakolimist ikka veel konfliktseid olukordi tekitamas. Ja väga konfliktsed olukorrad. Umbes nii nagu ma elaksin tema jaoks veel ta talupeal. Nagu ta kontrolliks mind ja tahaks käskida ja kamandada nii, nagu tema ette näeb. Ent ma ei ela ammu temaga ja olen oma eluga edasi läinud.

Üks intriig teise järel! Need on täis süüdistusi, valelavastusi ja räiget agressiooni. Kontrolli, võimutsemist, kättemaksu ja kiuslikku käitumist.

Mina olen oma eluga edasi läinud. Aga see mees nagu kuidagi ei ole tahtnud lõpetada!

Ja seda kuni praegu hetkeni, 2025 aasta lõpujärguni.

Vahel on meil nii, et me ei saa aru sellest, mis inimesega meil tegemist on, kuniks me ei vaata faktidele otsa. See tähendab – tuleb vaadata tegelikele toimunud juhtumitele, mis neist välja joonistub.

Ja kui ma seda teen (ning ühtlasi kõiki neid asju ka kirja panin üksteise järel), siis mulle tundub, et asi on ikka päris hullumeelseks kontrolliks ja võimutsemiseks läinud.

Siin on näited mõnedest toimunud sündmustest.

Kuid, nagu juba varasemalt öeldud – lugege ise. Öelge teie, millest selle inimese teod räägivad.

---

Jõu näitamine laste ees. Keeldumine lahkumast.

Juunis 2024 tuli see mees minu koju, et oma tütar võtta. Meie kodud asuvad paari km vahega. Aeg oli kokkulepitud. Nagu temale omane – kõndis see mees ilma koputamata sisse. Ma ei märganud, et ta oli kodu uksest sisse tulnud ja otsapidi juba koridoris, sest tihti ta ei oodanud koputamise järgselt ja sisenes hooga.

See tähendas – lõi ukse lahti ja sedasi tegi ta mitmeid kordi, kui oli vaja lapsele järgi tulla.
Kõndis täpselt alati kohe koridori peale ja uuris vahel ka remondijärgus tubades ringi, mida ma renoveerimas olin. Mõni mu tuttav märkas seda vahel, kes külas oli, ja pidas sellist sisenemist eriti võimukaks ja ebaviisakaks. Ma ei teagi, mis sellise käitumise taga oli.

Ma ei pahandanud ta peale sellel konkreetsel päeval, kuigi olin veidi häiritud.

Ei pahandanud, sest kuidagi tahtsin, et ta vaikselt läheks ega tahtnud numbrit teha.

Samal ajal, kui ma tütrele riideid selga panin, hakkas ta kõnelema kõigi teiste laste ees oma tütrega, et ta läheb aiamaale maasikaid ja vaarikaid sööma. Olin planeerinud ise selleks õhtuks oma lastega jalgrattasõitu, ent kui P. hakkas rääkima valjult, kuidas tema läheb oma lapsega hoopis maasikaid ja vaarikaid sööma, tekkis ka minu lastel sama soov – maasikaid sööma minna. Nad said aru, et üks õdedest ju viiakse aiamaale, ega nemadki tahtnud ilma jääda.  

Sain tagantjärgi aru, et P. hakkas seda juttu maasikatest, täiesti eesmärgipäraselt serveerima, sest lapsed käivitusid selle peale ning neil tekkis kõrvalejäetu tunne, kui nägid, et ainult üks õdedest saab maasikatele.

Ekspartner küsis, et kas ma luban teistel oma lastel ka kaasa minna. Mõtlesin, et kui ta viisakalt ja sõbralikult nendega aiamaa ringi ära teeb, et miks mitte. Lubasin, heatahtlikult, sõbralikult.

Samal ajal,  kui lapsi riietasin, selgitasin P.-le, et ma emana näitan suurt usaldust tema vastu, kui annan oma lapsed kaasa. Ja viitasin, et vastavalt varasematele sündmustele, usaldan lapsed temaga sel õhtul kaasa, aga ma ei soovi, et ta ilma loata viiks lapsed ühe kindla inimese juurde, kes minuga väga näotult käitunud oli. Palusin ilusti, et ta arvestaks selle asjaoluga.

Selgitasin, et lapsed tulevad kaasa usaldusest ja on mõeldud veetma aega ainult P. juuresolekul ning palusin tal usalduskokkuleppest kinni pidada, et mitte kellegi teise juurde ei või ta viia.

Järsku kogu olukord muutus drastiliselt.

Mina riietasin ühtesid lapsi koridoris, kui P. suundus ühe teise minu noorema tütre juurde ja hakkas temaga kõnelust looma. See tüdruk on selline siiras ja avatud suhtleja. Mõtlesin veel, et imelik, et P. niiviisi lapsega nurga taha varjus. Kuulsin, et ta hakkas kõnelust looma selle tüdrukuga. Kummardus lapse juurde ja kuulsin kuidas ta küsis provotseeriva küsimuse: „Kas emme õpetab teile kurjust jah? Kas emme ei luba teid teiste juurde? Ärge kuulake emmet, emme õpetab kurjust.“ Nägin, et ta püüdis saada sellelt pisikeselt tüdrukult vastuseid ja luua temaga mingit dialoogi.

Jahmusin. Kuidas teine pöördub lapse poole lausetega „Emme sisendab kurjust? Emme õpetab kurjust?“ Kui manipuleeriv ja pahatahtlik lähenemine see on?

Läksin koridoris nende juurde ja ütlesin selgelt, et see ei ole kurjuse õpetamine, kui ma ise valin, kelle juurde ma oma lapsi usaldan teisel inimesel viia.

Emad, te ju teate ise – teil on õigus otsustada, kellega te oma lapsi kokku lubate! Kas teie viiksite oma lapsed inimese juurde, kes on kahjustanud teie enda heaolu ja kahjustanud ka laste psüühilist tervist?

P. aga korrutas „Ei ole, see on kurjuse õpetamine. Emme õpetab teile kurjust!“

Tundsin, et midagi on siin imelikku…  Tema on tulnud minu koju, lubab lastele maasikaid ja vaarikaid ja mängib head onu, ütleb, et tuli lapsele järgi ja … Järsku märkasin, et ta hoidis käes telefoni ja salvestas kogu dialoogi. Kõik see aeg oli ta algusest saadik sisenenud minu koju, et salvestada kogu vestlust.

Tabasin täiesti juhuslikult selle hetke, ent siis viisin kogu pildi kokku.

Ta tahtis manipuleerival viisil saada üles salvestisi 5-aastase lapsega, püüdes kuidagi võtta üles mingit fabritseeritud valet „kurjuse sisendamisest lapsele.“  

Ärritusin päris korralikult ja ütlesin talle, et ta tegi suure vea.

Keelasin lastel kaasa minna ja käskisin P.-l koheselt lahkuda. Tulla minu koju, teeselda heatahtlikku inimest, meelitada lapsed kaasa maasikate jutuga ja siis püüda ruttu üles võtta manipuleeritud vastuseid 5-aastaselt lapselt – ema vastu!? Te saate ju ise aru, kui manipulatiivne ja haiglane on selline käitumine?

Mis te arvate, kas P. lahkus peale seda mu kodust?

Ei. Ta ei läinud mitte kuhugi.

Meil tekkis päris kõva sõnavahetus. Mäletan, et nõudsin tal mitu korda lahkuda. Ja ta ei läinud. Vaevu suutsin ta suruda ukse juurde. Aga ta ei lahkunud. Seisis ukse ees, trepi peal, aga ei lahkunud. Ainult karjus vastu. See šokeeris mind veelgi enam, et inimene ei allunud isegi lahkumise korraldusele. Minu enda kodus.

Vaidlus läks nii jõhkraks, et alguses hakkas üks lastest nutma, siis teine. Lõpuks kõik lapsed nutsid ja palusid, et P. lõpetaks ära. Mäletan, kuidas see 5-aastane peitis end ära kuhugi eemale ja muudkui nuttis ja hoidis käsi palve asendis „Palun, palun mine ära , palun mine ära P., palun leppige ära!“  Üks tüdrukutest oli sitkem ja tema lihtsalt nõudis, et P. minema läheks, aga vanim tüdruk, kes tundlikum, läks hüsteeriasse ja hakkas nutma ja palus, et P. lahkuks.

Nad nägid, et P. karjus minu peale ja meil oli sõnavahetus, P. aga keeldus lahkumast.

Juhtisin tähelepanu sellele mehele korduvalt, mismoodi lapsed seda kõik pealt näevad, mida ta põhjustanud on ja käskisin lahkuda. Tema püüdis vastu süüdistada midagi sarnast, väites et „Ise oled hoopis süüdi praegu, et su lapsed niiviisi nüüd nutavad“.

On ikka naeruväärne olukord – ise tuleb minu kodu territooriumile, tõmbab intriigi üles ja ei näe ennast kohe kuidagi vastutavana?

P. ei lahkunud mitme korralduse peale. Ta viibis nii kaua, kuni oli absoluutselt kogu atmosfääri ära lõhkunud, ajanud endast välja nii mind, kui ka neli paluvat tüdrukut. 

Teate, mis sellise maneeri taga peitub?

Sellises olukorras kasutab inimene jõudu tahtlikult ja näitab oma jõudu välja ka laste ees. Psühholoogiliselt kasvavad sellised tüdrukud üles alateadliku hirmuga meeste vastu.

See on teadlik käitumismaneer, kui tahetakse kohta kätte näidata ja sugereerida teise inimesesse tunne: “Ma võin iga kell tulla ja sa oled kaitseta! “

Koduukse peal jäik seismine ja mittelahkumine, nutvate laste ja sõnavahetuse keskel, oli tema signaal “Ma olen siin ja ma näitan sulle seda – et ma ei austa sind isegi nii palju, et su oma kodust ma ei lahku. Ma lahkun siis, kui mina ütlen, et ma lahkun. Mitte siis, kui sina käsid!“

See mees oli väga jõuline, eriti domineeriv ja kontrolliv sel hetkel.

Meie väikene tütar (tollal 2a)nägi seda pealt. Ei mingit mehe poolset hoolimist, ainult tema enda võimu ja positsiooni näitamine.

Ütlesin P.-le, et see oli suur, suur viga, et ta niiviisi manipuleerivalt mu koju tuli.  Ta vist isegi ütles „Anna andeks“. Aga ära ta veel ei läinud.

Ütlesin, et olen valmis kutsuma politsei, kui ta ise ei lahku.

Alles seepeale haaras ta kohe pisikese 2-aastase (tollal 2) kaenlasse, tõstis lapse vihaselt oma seljakotti ja sõitis elektrilise tõukerattaga minema. (Tal on komme sõita nii, et sõidab elektrilise tõukerattaga ja laps on tal seljakotis kukil).

Mu käed värisesid. Olin juhtunust šokeeritud, kui alatul viisil võib üks inimene käituda. Kas selle eesmärgi taga peitus soov lavastada materjale? Mis küll talle sisse läks? Mis hirm see selline on? Mis viha see selline on? Kättemaks? Mille eest? Et ta nägi mind teise mehega? Midagi muud? No ma saan aru, et ta oli kättemaksuhimuline oma eksabikaasa vastu, sest too pettis teda. Aga mina lahkusin ju tema juurest armastusega ja heasoovlikkusega.

Ja nüüdseks olen oma eluga juba ammu edasi läinud. Aga see mees ei tea küll, millal lõpetada.

---

Mis siis edasi sai?

Võtsin ühendust lastekaitsega ja selgitasin, et ma olen kõik see aeg oma kodu rajanud aga ma ei tunne end oma kodus enam turvaliselt. Ja et ma ausalt olen jõudnud kohta, kus ma ei tunne enam üleüldse turvaliselt selles kandis, kus ma elan. Kaalusin täielikult lahkumist, lausa riigist välja kolimist ja teavitasin ka ekspartnerit kirjalikult, et peale sellist intsidenti, kaalun tõsiselt ära kolimist ja et arvestagu sellega, et minu elukoht ei pruugi sinna jääda. (Et see talle üllatusena ei tuleks). (Toonitan seda kohta siin, sest hiljem kohtus väitis ta, et lapse ema tahab kättemaksust temast kaugele kolida, ent kordagi ei tunnistanud ta ,et see oli oma jõu kasutamisest meie vastu).

Lastekaitse kontakteerus P.-ga ja ei läinud kaua ega mööda, kui P. saatis kohe samal õhtul kirja. Ent kirja sisus oli hoopis midagi muud. Ta kirjeldas, kuidas tema tuli sõbralikult lapsi võtma ja hoopis mina olevat kõiges süüdi olnud.  

Sellel mehel oli selline komme, et ta saatis kohe peale igat intsidenti e-maili, aga ainult omapoolse versiooniga. Meilide saatmise eesmärk oli alati jätta maha kirjalik jälg (nii oldi teda õpetatud advokaadi poolt ja seda sama taktikat kasutas ta ka oma esimese naisega). Niisiis kiirustas ta alati kohe kirja kirjutama.

Kui neid versioone lugeda, siis kogu oma austava objektiivsuse ja lugupidamise juures – nägin selgelt, et need versioonid olid alati valetatud ja moonutatud, ainult iseenda nahka päästa püüdvad. Objektiivsusest ei olnud juttugi.

Mitte kunagi ei kirjutanud, et ta ise vastutav oli. Alati süüdistas ta teist osapoolt „Sina ise alustasid.. Tulin külla, sina olid ebaviisakas… Tulid täna minu juurde, ilma loata… Rikkusid jälle suhtluskorda, ma ju ÜTLESIN SULLE…“

Tihti saatis ta „olukorra kokkuvõtte“ isegi ilma aega kaotamata, stiilis kes ees see mees. Selle eesmärgi taga polnud mitte kunagi aus olukorra kõnelus, vaid kumas alati läbi eesmärk, näidata teist halvustavas pooles ja iseend olukorras puhtana, õilsana ja leplikuna.

Näiteks ei kirjutanud ta kunagi, et ta lõi kedagi või ütles kellelegi halvustavalt. Aga alati saatis ta kirju, kus ütles „Mina tulin, olin rahulik, pakkusin lastele maasikate korjamise võimalust aga sina vihastasid ja reageerisid üle“.

Kui ma talle oma versiooni vastu saatsin, raius ta alati kindlameelselt kolme tüüpvastust, nagu copy paste igas kirjas.

1.  „See kõik, mida sa omapoolselt kirjutad, on vale. See on liialdus. Ära süüdista mind.  Ma ei nõustu millegagi“.

• 100% kirjades peitus ta enesesüüdistuse taha, püüdes näidata, et lapse ema süüdistab hoopis ise teda, on kättemaksuhimuline ja tema on olnud see viisakas pool. 

• Mitte kunagi ei tunnistanud ta oma viga ega öelnud „Anna andeks, olin süüdi, minu viga“. Mitte kunagi. Ja mitte iial ei kuulnud tema suust neid sõnu.

Tõtt-öelda, meenus mulle ka kunagisest kooselu ajast, kuidas P. õpetas omaenda strateegiat.

Ta selgitas kunagi, et keerulistes olukordades –„Sa pead keelduma kõigest ja mitte võtma omaks seda, mis sind kuidagi kahjustab. Isegi siis, kui sa seda tegid.” Ka kirjadele vasta lakooniliselt „Vale, pole olnud, ebatõene“.” Oli selge, et ta kasutas seda taktikat hilisemates olukordades, et oma nahka päästa.

Ja samuti õpetati teda „ Sa ei tohi mitte midagi kirjalikul viisil kinnitada ega omaks võtta. Isegi siis, kui sa seda tegid. Vaid pead kirjutama, et see on teise poole liialdus ja väljamõeldis ja laim“. Märkasin, kuidas ta sama taktikat kasutas.

Raske on leida usaldust inimese vastu, kes ausust ja ülestunnistust kardab. Veelgi enam on raske andestada mehele, kes näitab üles argust ja ebaausust väidetes ja olemuses.

Peale seda intsidenti tundsin ma, et ma ei saa turvaliselt elada oma kodus. See olukord, eriti veel laste juuresolekul, oli ääretult näotu ja jäi lastele eredalt meelde.

Ma paluksin siinkohal, et kõik lapsevanemad mõtleksid, millistesse olukordadesse nad end sellistes suhetes panevad.

Mina kirjeldan siin kooselu, mis oli lõppenud.

Aga naised on üle terve maailma sellistes kooseludes, kus lapsed näevad pealt jõhkruseid.

Palun – astuge välja sellistest kooseludest! Teie lapsed jäävad eluks ajaks neid asju mäletama!

Argus tunnistada tõtt.

Järgmine lugu on näide argusest ja valelikkusest.

Saabusid jaanipäevad, 2024. Ei läinud kaua aega mööda, kui ta püüdis luua taas uut intriigset olukorda.  

Ekspartner soovis jaanide ajal olla lapsega ja ma lubasin pikad pühad tal lapsega veeta.

Ent palusin, et nii pika perioodi jooksul lubaks ta mul ühel päeval mõned tunnid ise lapsega koos olla, et saaksin ta korra randa viia või ka ise midagi teha.

Leppisime kokku kindla päeva ja kellaaja.

Kui oodatud päev kätte jõudis, täpsustasin, et ta tooks lapse kindlasti minu kodukülla, et ma ei peaks tema juurde minema arusaadavatel põhjustel.

Kuna nende sealne taluatmosfäär oli nii ebameeldivaks muutunud suletud uste taga toimunud sündmuste tõttu, ei tahtnud ma sinna minna.

P. teadis seda, aga ta ei nõustunud tooma last minu juurde.

Selle asemel ta saatis mulle vastussõnumi, mis sisaldas järgmist  teavitust, et kui ma last tahan, pean ise järgi minema sinna, kus on tema. Ehk siis teisisõnu – ta andis mõista, et ma pidin nende talu territooriumile lapsele ise järgi minema.

See tundus alatu, arvestades, et ta teadis, mis olukorrad olid meil olnud.

Saatsin talle sõnumi vastu, et ta ikkagi tooks lapse koju, kus ma lastega elasin – tuletades talle meelde enda kodu aadressi, mida ta juba teadis.

Mulle omaselt, pikki selgitusi andes, kirjutasin talle ilusti, et ma ei taha tema talu territooriumile enam minna ja eelistaksin, et saaksin lapse kätte lapse kodu juurest. Sealt, kus laps võeti.

Tema vaidles vastu, et ei hakka eraldi kuhugi last viima. (Jutt käib 1,5 kilomeetrist kahe küla vahel).

Olukord tundis veider ja P.-st väga taktitundetu. Ta teadis täpselt, mis selle talu peal toimunud oli.

Tundsin, et ta survestas mind sinna vastu tahtmist minema, manipuleerides huviga laps kätte saada.  

Keeldusin. Esialgu.

Mõtlesin endamisi, et olgu peale, löön käega, et ma siis ei saa lapsega olla jaanidel need tunnid. 

Mõni tund hiljem, sain aru – see on vale. Ta ju teadis, et ma ei taha sinna minna? Ta ju teadis ette juba, et ma loobun.

Ent teate, mis. Ma mõtlesin ümber. Ma läksingi. Teavitasin teda uuesti, et ikkagi tulen. Kokkulepe oli selline ja ma ei rikkunud seda.

Läksin P. kutse peale nende tallu ja kõndisin otse peamaja uksest sisse sinna, kus laps oli ja ütlesin, et tulin lapsele järgi ja see toimus lubatud ajal enne kella 18.

Seal ootas muidugi P. tige eakas ema ja paar külalist ja P. õde.
P. oli näost löödud, et ma tulin. Ta oli üllatunud ega osanud seda oodata, et ma päriselt ka tulin. Meil oli sõnavahetus ja ma võtsin lapse.

Tema ema hakkas midagi virisema seal, et mis õigusega ma tema majja tulin ja lapse ära viisin. Mina selgitasin, et tema poeg ise kutsus.

Mis te arvate, mis selle peale toimus?

Ekspartner ajas kõik tagasi ema ees! Kujutate ette – ta ei julgenud oma emale tõtt öelda! Täismees ei julgenud oma võimukale ja vihasele emale öelda, et ta ise kutsus mind.

Selle asemel hakkas ta hakkas valjult oma eaka ema juuresolekul valetama “Ei ole, mina ei ole kutsunud teda! Ta ise tuli! Minu kord oli lapsega olla!“

Mõtlesin, et on ikka eriline valetaja inimene.

Päris häbilugu. Ise saatis sõnumi, et ma tuleksin ja siis kui ma lõpuks tulin, valetab teistele loo kokku, nagu ma oleksin tunginud tema talu territooriumile.

Lahkusin tol hetkel lapsega. Hiljem saatis P. mulle süüdistavaid sõnumeid, püüdes tembeldada „lapse traumeerijaks“. Tema lemmiksõnapaar, mille ta oli ära õppinud, oli teise vanema süüdistamine “lapse traumeerimises”.

Miks? See oli manipuleeriv sõnapaar, mida ta läbivalt ka järgmistes olukordades kasutada püüdis igasugustes kirjades. Sest kui mängida intsidente “lapse heaolu peale”, saab teist inimest selle klausliga manipuleerivalt rünnata. Tegelikkuses, ma võin öelda, sellel mehel ei olnud kunagi huvi lapse heaolu. Ainus, mis teda huvitas, oli ärapanemine. 1. Tagasi tegemine (haiget tegemise läbi) ja 2. Ära panemine (kiusuga, tegudega, sõnadega või muul viisil).

Mõned kuud hiljem kohtasin ühel festivalil ühte P. pereliiget. Ta oli teadlik sellest halvustavast loost, mida P. oli kõigile rääkinud.  Kuulsin, et see mees teeb kõva halvustamistööd seljataga.

Võtsin sealsamas telefoni ette ja näitasin ta pereliikmele – näe, vaata, siin on sõnumid. See mees kutsus mind ise.

Olin päris häiritud, et P. minu kohta pahatahtlikke jutte rääkis, nagu oleksin ma ilma loata tallu last võtma läinud. Ma ei kujuta ette, mida ta veel minu kohta valetanud on.

Ja miks ta üleüldse nii pahur oli ja nii ärritunud oli? Mis argus ja valelikku see selline on? Sõnumeid on ju nii lihtne tõendada.

Mina läksin ennast ületades lapsele järgi sinna, kuhu paluti.  Seda eriti veel sundtingimustel.

Puudus tegelik huvi lapsega aega koos veetmast

Ajal, mil ekspartneri elasime, leidis P. vaevu aega, et terve nädala peale mõned hetked lapsega aega veeta. Ilma liialdamata – selle ärimehe kokkupuude oma kauaigatsetud tütrega olid  vaid mõned tunnid laupäeviti või pühapäeviti.

Väike tüdruklaps kasvas üles peamiselt ilma isa juuresolekuta. See jätkus see väga pikalt ka peale väljakolimist, kuniks sai määratud suhtluskord.

Nii nagu paljudel teistel peredel, tekkis ka meil üles ühel hetkel suhtluskorra ja elatisrahade maksmise küsimus.

Kuna P. ei olnud aastaid mitte midagi lapse jaoks eraldanud, hakkas ta läbi lastekaitse ja perelepituse ootamatult nõudma 50/50 suhtluskorda.

Ta oli kuulnud, et kui isale määratakse pool suhtluskorrast, ei pea isa mitte midagi maksma lapse eest. Ta ei olnud toetanud oma last seniajani rahaliselt mitte ühegi sendiga ning ütles, et ta ei plaanigi seda teha.

Paraku ei saanud me perelepitusel rahulikku kokkulepet saavutatud. Seal oli mitmeid põhjuseid, kuid üks olulisim oli siiski sobimatus nii väikest last kodust eemale solgutada.

Kõige kummalisem lapsega olemise viis, mida see mees välja pakkus, oli näiteks järgnev.

Ta leidis, et kuna tema peab viibima palju Harjumaal oma ettevõttes ja ka Soomes tööl, siis leidis ta, et parim variant oma nädal-nädal suhtluskorda täita, võttes 3-aastase laps ülenädalati komandeeringutesse kaasa. Kuna tema sõidud Tallinnasse möödusid alati matkaautos, oleks tema nägemuse järgi võinud pisikene laps terve pika päeva matkaautos olla. Rõhutan, et jutt käib 5m2 kinnisest pinnast. Seda eesmärgil, et siis tema saaks päeva lõpul mõned tunnid olla lapsega.

Sellist suhtluskorda pakkudes oli ilmselge, et see inimene mõtleb ennemini iseenda ego vajadustele, kui lapse hoolitsetud hoidmisele.

Kes tahaks tervet pikka päeva veeta kinnises matkaautos 8-17ni, et siis õhtul paariks korraks issit näha? Ja seda veel suvalises Tallinna parklas, kontorile lähedases alas, võõra lapsehoidjaga koosviibides?  

Muidugi ma ei saanud sellise suhtluskorraga nõustuda.  Sest selline eluviis ei ole lapsele parim.

P. nõudis 50/50 koosviibimist väga raevukalt, ent kui saabus suvi, üllatas ta kõiki taaskord oma suhtumisega.

Suve hakul teavitas ta kõigile, et ta siiski ei soovi lapsega olla suvel ei rohkem, kui vaid üksikul neljal nädalavahetusel terve suve peale kokku.  

Hea tava kohaselt pakkusin talle lapsega koosolemise võimalusi ka muudel aegadel, aga ta lükkas need kõik ära erinevatel põhjustel. Küll oli vaja Meeltevidevikule minna, siis kuskil vaimsetel retriitidel osaleda, siis langevarjuhüppeid teha. Ja muidugi otsustas ta ka kuuks ajaks Eestist lahkuda lapse sünnipäevaks.

Igakord, kui helistasin ja küsisin, kas ta tahaks lapsega ka vahepealse aja lisana aega veeta, küsis ta esmalt „Mis siis? Kas lähed ise kuhugi?“ Küsisin, et kas ta lihtsalt tahaks olla lapsega ja vastaks sellele.

Aga alati küsis ta minult enne vastu „Kas sa oled ise kodus või lähed ära?“ Ühel hetkel märkasin, et ta keeldus lapsega olemast alati neil kordadel, kui teavitasin, et mul on vaja ise kuhugi minna. Mõistsin, et selle taga on taktika ja tingimuslikkus.

Ühel hetkel tundsin, et tema koosolemise soov tütrega oli rohkem fiktiivne ja eksponeeritud vaid teistele.

Lapses toimusid drastilised muutused

Väike tütar oli saanud 3-aastaseks ja ta muidu enamasti oli ta isaga kohtumisi väga oodanud. Kuid seda ainult alguses.

Ent siis saabus augustikuu. Ükskord, kui laps tagasi tuli isa juurest, juhtus midagi väga kummalist.

Tol korral toodi laps mulle ekspartnerite vanavanemate poolt koju värava taha. Kuid laps oli terve õhtu vait ega kontakteerunud kellegagi oma õdedega ega ka minuga. Pisike tüdruk oli millestki nii häiritud.  Mõtlesin, et ta oli väsinud ja lootsin, et uuel päeval on tal parem enesetunne.

Kuid järgmisel hommikul ärgates, ei tahtnud laps mitte kellestki midagi kuulda. Tassisin ta süles voodist välja, et lasteaeda minekuks valmistada, aga tütar läks elutuppa diivani peale ja jäi kalgistunud pilguga enda ette vaatama.

Märkasin, et midagi oli täiesti valesti.  Laps ei rääkinud, ei vastanud ühelegi küsimusele. Täiesti nagu haige või leinaks.

Näos polnud mitte ühtegi emotsiooni, silmad olid klaasistunud.

Püüdsin igal viisil lapsega kontakti otsida, muudkui küsisin, et mis juhtus? Miks sa selline oled? Mis toimus?

Laps ei rääkinud mitte midagi ja hakkas pahinal, lausa hüsteeriliselt nutma. „Issi on paha, ma ei taha issi juurde. Ma ei taha issit. Ma ei taha lasteaeda. Mina olen paha, Mina olen paha. Mina ei taha elada, Mina ei taha õnnelik olla“, ütles ta enda kohta.

Ehmatasin ära – laps oli nii häiritud ja missugune projektsioon enda minapildist! Mis juhtunud on?

Mõtlesin, et mis seal talupeal siis juhtus, et laps nii häiritud on? Ma ei tea ju, mida nad seal temaga teevad, mismoodi nad lapsega räägivad või käituvad.

Mul hakkas nii kahju lapsest, laps nuttis ja muudkui korrutas enda kohta asju „Mina ei taha enam lasteaeda, mina ei taha õnnelik olla. “

Proovisin vastu lohutada „Aga mina armastan sind. Emme armastab sind. Sina oled hea, sina oled õnnelik, Sind armastavad sinu õed, sina on armastus.“ Püüdsin ma vastu talle öelda. Mul oli omal nii valus seda vaadata, et hoidsin pisaraid tagasi, et mitte lapsega koos nutma hakata.

Ja teate, mis laps vastas? Laps ei võtnud mitte midagi omaks. Ta vastas „Ei, ma ei ole armastus. Ma ei ole õnnelik, ma ei taha olla armastus.“

Püüdsin last sülle võtta ja riidesse panna, aga ta läks hüsteeriasse ja ütles, et ta ei taha kedagi lasteaiast näha, mitte ühtegi oma sõpra ei taha näha ja samuti ei taha ta enam mitte kunagi lasteaeda mängima minna.

Olin tõsiselt mures. Laps oli endast nii väljas ja midagi häiris teda. Kõige täpsemini kirjeldades võiksin öelda, et laps oleks nagu leinas olnud. Midagi oli juhtunud, mis oli lapse endast välja ajanud, aga ma ei teadnud mis.

Muidugi helistasin ma ekspartnerile ja küsisin, mis nad tegid täpsemalt ja kas neil oli mingeid intsidente ja kas oli midagi, mida ma võiksin teada. Olin väga viisakas ja rahulik, sest teadsin, et see inimene oli harjunud varjama enamus sündmuseid ja pidin lihtsalt lootma jääma tema aususele. P. esitles ilusa jutu telefonis, kuidas kõik oli tore ja et laps käis saunas ja pole midagi olnud. Tavaline nädalavahetus nagu ikka.

Aimasin, et see mees jättis midagi rääkimata. Teadsin seda selle inimesega kooselamise ajast.

Kuid sellega asi ei piirdunud.

Trots lapsega koosolemise suhtes näitab varjatud kättemaksuhimu partneri vastu

Kas te olete kuulnud või lugenud inimestest, kes kooselu alguses on suhtunud lapsesse hoolega ja nunnutamisega, aga koheselt kooselu lõppemise järgselt, on hakanud üks partneritest lapsega koosolemise vastu trotsi üles näitama, et teisele partnerile kiusu üles näidata?

Teisisõnu, üks partneritest hakkab näitama vimma ja kättemaksu lapse hoolitsemise vastu ja lapsega koosolemise vastu (ka lapse toetamise vastu) selleks, et lapse valu kaudu tagasi teha ekspartnerile?

Kindlasti on enamus teist tänapäeval selliseid lugusid kuulnud, kus üks vanem on muutunud nagu jõhkrardiks, sest mäng ei käi enam nende reeglite järgi ja nad ei saa enam oma tsirkust kontrollida. Nii keeldutakse koosolemisest lapsega ja vähendatakse igasuguseid toetuseid lapse ülalpidamiseks või jäetakse need üldse andmata.

Osadel inimestel on viha ja kättemaksuhimu nii suur, et neid ei koti isegi see tegur, et laps, kellele elu anti, on ju tema enda lihast ja luust hingeline eluvorm. Selle asemel hakatakse kiusu ja trotsi näitama lapse vastu, vähendades kõiki tema toetusviise. Ja kui laps enda poole võetakse, siis jäetakse ta tülika üleliigse objektina kellegi teise kanda. Nii, kuni järgmise korrani. Tihti peavad sellised lapsed pealt kuulama ühe vanema juures teise halvustamist ning neid hoiavad üldse vanavanemad.

Sellised lapsed hakkavad aegamööda närbuma ning nende käitumisest võib täheldada rõõmu kadumist. Need pisikesed lapsed muutuvad oma hoiakult ja väljenduselt, nad hakkavad hoidma omaette ja lülituvad kuhugi „omasse suletud maailmasse“ ümber.

Sama juhtus ka meie väikese tütrega. Need vähesed koosolemised lapsega, et temale ausalt aega panustada, hakkas ta last sokutama vanavanematele, et enda mitte loobuda enda ohtratest ringijooksmistest, ohtratest eneseotsingutest üritustel, laagritel ja retriitidel. Laps muutus ebameeldivaks tüliallikaks. Samuti keelduti lapse toetamisest.

Kahjuks ei jäänud lapse käitumine mõjutamata.

Oli suvine aeg, august 2024.  Iga kahe nädala pärast saabus uus kord, mil laps pidi isa juurde minema, kuid ühel hetkel laps hakkas keelduma. Mäletan, kuidas olime lasteaia ees ja laps hoidis mul jalast kinni, et ei taha minna.

Teate, vanemad, kui raske on sellises olukorras olla, kus laps ei taha minna,  aga sa nagu pead lapse kaasa andma, sest sa tead, et teine pool agresserub muidu ja hakkab koheselt sind süüdistama?

Pakkusin välja variandi, et lükkame lapse üleandmise hilisemaks ja et praegu jääks laps minuga.

Aga P. oli jäik ja nõudis, suhtluskord on kokkulepitud ja tema ei ole nõus järgi andma ning ei nõustunud ära sõitma ilma lapseta. Pidime jälle nii tegema, nagu see mees tahtis.

Midagi oli, mis last häiris, aga ma ei teadnud veel sel hetkel, mis see on täpsemalt.

Pidin lapse sel reedel ekspartnerile üle andma, et ta siis nädalavahetusel koos oleks isaga. Kuniks…

Saabus pühapäev ja meil oli kokkulepitud õhtul kell 19 lapse tagasi toomine. Teisisõnu – laps pidi minu juurde mõne päeva pärast tagasi tulema.

P. oli saatnud mulle sõnumi, et tema ei tule ja et lapse toob jälle keegi tema vanematest.

Sain kokku P. isaga, üle 70-aastase vanaisaga, lasteaia ees. Laps tuli autost rõõmsalt minu poole ja enne, kui lahkuma hakkasin, ütles vanaisa, et „Näeme varsti jälle, siis mängime jälle“.

Ma küsisin siis enne äraminekut nii muuseas, et millal siis lapse isa lapse andis vanaisale, et mis kell siis P. mandrile sõitis? Ma arvasin, et P. sõitis mandrile samal päeval, alles pühapäeval.

Vanaisa vaatas mind imelikult, ega saanud esialgu küsimusest aru. Küsisin siis uuesti, et mis ajal P. mandrile läks? Vanaisa vastas, et mismõttes täna? Ta ei läinudki täna, et tema ei mäleta, millal läks, et see oli ammu juba.

Ma palusin täpsustada, et millal ammu? Täna hommikul? Eile ?

Vanaisa vastas, et no kohe, kui P. talupeale tuli, tõi lapse ära ja kohe ta ka matkaautoga edasi sõitma läks mingite inimestega. Et lapsega tema koos ei olnud üldse.

Ma mõtlesin, et kuulsin valesti, küsisin üle vanaisalt, et kas P. siis üldse polnud lapsega koos? Vanaisa vastas, et ei olnud jah, et P. tuli ja tõi lapse reedel ja jättis lapse neile ja kohe läks ise minema.

Sain aru sellel hetkel, et laps oli vist häiritud kõik see aeg seetõttu, et tema isa ei tahtnudki olla neil üksikutel kordadel lapsega. Ja laps tundis, et teda oli petetud. Sellest ka see lein ja pahameel, mida laps väljendas.

Et keegi valesti aru ei saaks – muidugi võivad meie lapsed olla koos vanavanematega, aga kui on kokku määratud vaid neli üksikut nädalavahetust oma lapsega terve suve peale ning ka neid koosolemisi ei suudeta tagada, siis mõistagi võib lapse süda tunda, et teda on petetud.

Mul hakkas nii halb.   

Sain aru, et laps oli oodanud isaga kohtumist, aga isa ei tahtnudki üldse lapsega olla, vaid tõmbas ringi kõikides muudes kohtades, sokutades lapse kui ebameeldiva vastutuse teistele ära.

Helistasin kohe ekspartnerile  ja küsisin, miks ta üldse lapsega ei tahtnud olla. Esimene vastus telefonikõnes oli, et „Ah, ma pidin täna hommikul ära minema.“

Naersin, et on ikka eriline valetaja, ütleb, et läks täna ära? Vastasin talle siis, et tema isa rääkis midagi muud, et ta läks ikka varem ära Tallinnasse.

Kui nüüd P. kuulis, et tema isa rääkis midagi muud, muutis ka P. kohe juttu ja vastas hoopis: „Ma pidin varem minema, et tehasesse minna. Hakkasin eile sõitma“ ja viskas telefonitoru ära.

Ja siis saatis ruttu sõnumi järgi „Tulin praegu teistega mereäärde, oleme saunas. Ma muidu tulin tehasesse küll.“

Kirjutasin talle, et ma tean, et ta põlgas lapse ära ja ei tahtnud üldse koos olla lapsega. Saadeti vaid sõnum tagantjärgi, et hoopis tema isa valetab ja eksib infoga.

Aga vanaisa ei valetanud. Vanaisa oli siiras selles infos. Tema eakas isa sai aga kodus selle riielda, et ta mulle kogemata asjad välja rääkis.

Ei lubanud mul uude elukohta sisse kirjutada ja oma talukohast välja kirjutada

Mina ei tea, mis kius see osadel inimestel on, aga kui partnerid on lahku läinud, siis väga levinud kinnihoidmise taktika on see, et ei lasta ühel partneril teise elukohta kolida ega anta uue elukoha tarbeks sissekirjutust.

Möödunud suve lõpul esitasin avalduse sissekirjutuse muutmiseks ja saatsin oma ekspartnerile – P.-le mitmeid teateid, et ta annaks allkirja, et ma lapsed ja iseennast saaksin nende talu pealt välja kirjutada.

Teadupoolest on vaja alaealise lapse väljakirjutamiseks mõlema lapsevanema nõusolekut ja allkirja. See on jälle üks ebameeldiv asi Eesti seadustes, mis tekitab tohutult kohtuvaidluseid ja tülikohti.

Ekspartner asus aga võimutantsu mängima ja hakkas põhjus põhjuse järel takistama mul ametlikku elukohta muutmast. Alguses valetas ta mitmeid põhjuseid kokku, miks ta ei tahtvat allkirja anda rahvastikuregistris. Hiljem lisandusid muud valed, lõpuks ka kirjalikud keeldumised.

Kas sellise isiksuse puhul on oodata, et ta üldse kuhugi lubaks? Muidugi mitte. Kius ja omandihimu ei luba.

Kas siit edasi on sellisest inimesest ÜLDSE mingit muutust oodata? Vabatahtlikult? Ei, kindlasti mitte. Kas sellise isiksuse puhul on oodata, et ta üldse kuhugi lubaks? Muidugi mitte. Kius ja omandihimu ei luba.

Ma ei saa aru, miks? Kas mu ekspartneri pereliikmed üldse teavad, et ta niiviisi kinni hoiab? Kas ta kaaslane teab, missuguse kiusuga ja žantaažiga tegeleb? Mina aga ei saa perele vajalikke toetuseid taotleda, sest lapses pole kõik tegelikku elukohta sisse kirjutatud. P. ema võiks nüüd oma pojale edasi öelda, et kuna me oleme kõik tema talupealt välja kolinud, võiks lasta nüüd kõigil – ka väiksele tütrel – rahvastikuregistris elukoha andmed ära muuta.

Süüdimatu etteheide kapi varguses

Saabus sügis. Ja jälle oli käes uus järjekordne intriig, mille pealt esitati igasuguseid süüdistusi.

Järgnev näide on valelikkusest ja vassimisest.

P. oli andnud mulle korralduse likvideerida meie ühisest Tallinna hoiulaost kõik meie eelmise eluga seotud esemed ja asjad, sh mööbel. Ta teavitas, et tema on kõik oma asjad juba ära toonud, ülejäänu on minu jagu ja tehku ma kiirelt ladu tühjaks.

Korraldasin asjade veo ning kuller laos tegi pilte ja saatis mulle fotosid enne esemete pealevõtmist.

Ma märkasin piltide pealt mingit vana P. kappi. Küsisin veel temalt üle, kas ta on kindel, et kõik on minu esemed. Ta vastas, et jah, kõik minu – tema olevat enda omad juba ära võtnud.

Kui esemed kaubikuga mulle koduhoovi jõudsid, märkasin kohe, et üks tema Ikea kapp oli seal ikkagi kõikide teiste asjade hulgas. Saatsin talle isegi paar pilti kiletatud kappide kohta, aga ta ei tundnud huvi.

Kui mööblit kokku panema hakati, mõtlesin, et mis seal ikka siis – kasutan selle Ikea riidekapi ka ära oma majapidamises. Kui ei tahtnud, siis ei tahtnud.

Kapp oli peaaegu koos, puudu olid vaid mõned siinid.

Ma ei varjanud kapi olemasolu tema eest, sest ta ju ise ütles, et kõik mis on, võin kasutusele võtta.

Ma olin veel nii aus, et teavitasin teda ilusti selle Ikea kapi puuduolevatest siinidest ja küsisin ilusti, kas ta saaks otsida sellele kapile ka puuduolevad siinid enda asjade hulgast üles. Arvasin, et ju need pidid tema asjade hulka sattuma.

Kui P. nägi kokkupandud kappi ja minu palvet puuduolevate siinide kohta, ärritus ta ja hakkas süüdistama mind järsku tema kapi varastamises! Nüüd järgnesid sõnumitepommitamised sisuga „See on ju minu kapp. Sina oled võtnud selle kapi omavoliliselt. Tahan seda tagasi!“

Mõtlesin, et on no on ikka mees. Nägi, et kapp on kokku pandud, mis talle huvi ei pakkunud ja kui olid  vaid siinid puudu, hakkas süüdistama, nagu oleks see temalt ebaausalt varastatud.

Püüdsin siis jälle pikalt ja laialt selgitada, et ma ei võtnud midagi ju ilma loata ja kogu kauba veo korraldasin ma tema nõudmisel, teades, et tema asju seal hulgas ei olnud. Tema raius vastu, et olen võtnud ilma loata ja et nõuab kappi tagasi.

Vaatasin, et inimene on nii viha täis, et ei tunnista autoriteetset arutelu ega dialoogi ja on harjunud saama kõik karjumise, nõudmise või jõu läbi survestamise.

“Parem võtta kapp uuesti lahti ja las tuleb järgi,” mõtlesin endamisi.

Enamus teist oleksid samamoodi toiminud. Mõtlesin, et nii palju meelt muutev alatu inimene võib väga  vabalt hiljem helistada politseisse ja valetada, nagu oleks  tema kapp varastatud! Ja mina olen veel lahkesti talle ennist sõnumiga pildi tema kapist saatnud!  

Muidugi andsin ma talle kiiresti ta kapi tagasi. On ikka naeruväärne olukord.

Ei läinud kaua aega mööda, kui loodi uus intriig – jälle tema asjade hooletusse jätmise tõttu. Seekord ta maalidega.

Järgnev olukord on ebameeldiv ja näitab, kuivõrd salakaval ja pahatahtlik võib üks inimene tegelikult olla seljataga.

Alatus maalidega, püüdes mängida lõksu enda talu territooriumile

Järgnev situatsioon on üks häirivamatest, mis ta seni tekitanud on.

Meie ühisest laost pidid olema kõik tema asjad likvideeritud ja vähe sellest kapi saagast, ootas ees veel hullem.

Ühel hetkel leidsin asjade hulgast tema sissepakitud Arraku originaalteosed. Need kuulusid Ple. Ohkasin, mõtlesin, et jälle mingid tema asjad minu kodus ja hoovis.

Teadsin, et ta oli ostnud mitu eksemplari ja seal need olid – tema asjad minu koduhoovis, kõikide teiste asjade hulgas.

Imestasin endamisi, kuidas ta küll nii olulised asjad maha suutis jätta?

Üks teos maksab ju päris palju. See ei saanud küll juhuslik olla? Või oli?

Mõtlesin, et eriti veider, sellisest varast ta ju peaks hoolima, need ju kallid asjad.

Nüüd olin ma jälle olukorra ees, kus pidin härraga ühendust võtma. Viisaka inimesena soovisin teavitada tema varast ja uurida, kas ta esmalt ise tuleks neile järgi.

Lõpuks sain ta kätte ja teavitasin teda, et jälle on asjade hulgas tema esemeid  ja palusin, et ta neile järgi tuleks ilusti. Tegin talle ettepaneku, et jätan maalid kuhugi enda hoovis, et me ei peaks kohtuma.

Tema vastas seepeale, et teda ei huvita mis need on, visaku ma prügikasti.

Küsisin üle, et kas ta on ikka kindel, et need võivad väärtust omada? Ma ei julgenud prügikasti visata, teades, et hiljem võib lavastada jälle mingi süüdistuse. Selgitasin talle, et need on tema enda Arraku maalid.

Imestasin tema huvi puudumist. Nüüd, kui kuulis, et räägin Arraku teostest, ütles ta kõnes „Müü need ise maha, jäta raha lapsele!“ Ja viskas toru ära.

Mõtlesin, et olgu pealegi, mis seal ikka. Panen siis oksjonile.

Oksjonikorraldajaga ühendust võttes tabasin end mõttelt, et – EI, ma ei tee seda. Ma ei tohi seda teha!

Elu on näidanud, et sellisest inimesest võib kõike oodata. Müüa ilma ostutõendita teoseid oksjonil, mis kuuluvad temale?

Pärast hiljem tuleb veel nõudma ja küsima ja kaebab politseisse, et temalt on varastatud maalid ja väidab, nagu mina oleksin need omavoliliselt realiseerinud.

Aimasin halba ja sisetunne ei lubanud nii toimida.

Võtsin temaga uuesti ühendust ja teavitasin, et ta tuleks maalidele järgi ja ma ei soovi neid müüa, kuna pole ostudokumente, ent ta keeldus.

Minu omandis oli midagi, mida oli ebameeldiv hoida. Teisele veel kallid esemed.

Ma ei tahtnud esemeid jätta enda hoovi prügikasti kõrvale, et oodata mil ta ise järgi tuleb. Ta keeldus ka ise järgi tulemast.

Pika vaidluse peale sain kokkuleppele, et kuna ta ise järgi ei tahtnud tulla, küsisin, kas ma võin maalid talle siis ise ära tuua. Et tulen ja toon ära. Ta vastas, et tooksin tema talu kõrvalkinnistule, mis on ka tema oma.

Võtsin end kokku sel päeval, sõitsin sinna kohta ja mida nägin – kedagi pole seal. Ei ole Priitu ega kedagi, kes maale vastu võtaks.

Teadsin juba varasemalt kapi loost, kui alatu ta oli.

Alguses ütles üht, siis hiljem teist ja veel süüdistab ka takka.

Teadsin, et kui nüüd maalid kuhugi jätan ja need keegi teine ära võtab, võib ta süüdistada mind hiljem varguses.  

Või ütleb, et pole maale üldse kätte saanud ja süüdistab asjade kadumises.

Sest tunnistajat pole. Mõistate – see inimene oli skeemitav. Ja pidevalt muutis oma meelt.

Võtsin maalid stuudio ukse tagant üles ja läksin hoovipeale P.-d otsima, aga P. oli meelega ära sõitnud.

Mind ootas seal hoopis P. ema, koos P. õega. Ta teadis, et ma tulen.

Kogu järgnev olukord oli juba ette lavastatud, sest P. oli neile öelnud, et ma tullakse.

Ekspartneri eakas ema hakkas kohe pilkama ja mõnitama „Noh, tulid P.-d otsima vä? P.-d pole. Mida sa otsid siit!“, kuigi ta nàgi, et tulin suurte maalidega.

Küsisin, kus ta siis on ja näitasin, et tulin tema maale ära tooma, millele ta ise järgi ei tulnud.

Tema vastas „P. läks ära lapsega. Kas ta ei või vä?“

Ütlesin, et tõin maalid ära, aga too naine hakkas mind süüdistama, et ma tulin hoopis otsima tema talu peale pahatahtlikkusest tüli. Sellel ajal ilmus kohe välja ka P. õde.

Mul oli sellel päeval kaasas ka mu vanem tütar, sest ta pidi saama P. õemehe käest telefoni tagasi. Tema õemees oli võtnud Tallinnast lapse telefoni remondist peale (mina seda ei korraldanud, seda korraldas omavoliliselt üks teine inimene).

Siis algas muidugi suur tüli.

Jätsin eaka vananaise nähes maalid ilusti nende talu ukse ette, nii et keegi ei saaks öelda, et pole neid üle andnud. Hakkasin ära minema, aga ekspartneri ema ei tahtnud järgi jätta ja muudkui käis järel ja mõnitas ja alandas.

Ütlesin talle enesekaitseks asju vastu, aga meil läks sõnavahetuseks.

Kujutate ette, mis sealt edasi sai? P. õde kaotas enesevalitsuse nii, et ta hakkas mind tõukama ja taguma.

Mu laps nägi pealt seda kõike. See naine oli nii raevunud ja muudkui püüdis mulle valesüüdistusi esitada, et ma hoopis tulin tema ema kiusama ja ilma loata talu peale.

Ma selgitasin, et P. ise ei tulnud oma maalidele järgi ja et maalid on seal, et tema ise oli hoolimatu oma maalidega ja lõi täiesti teadlikult selle olukorra, kus mina pidin jälle tooma.

Mäletan, et suundusin auto poole ja tahtsin autosse istuda ja ära sõita.

Kes aga üllatas, oli P. õde. See naine oli nagu pöörane, täielikult enesevalitsuse kaotanud. Ta ei lubanud mul autoga lahkuda, püüdes seda pauguga kinni lüüa mu eest.

Ma ei tea, miks tal oli vaja tekitada olukord, et ma minema ei saaks sõita? Samal ajal püüdis mu käest telefoni ära rebida. Nägin, et laps juba nuttis, kuidas too naine oli  enesevalitsuse kaotanud.

Ja üleüldse, miks tal oli vaja takistada mul ära sõitmist?

Ma selgitasin korduvalt, et ma tulin ja lähen, sest jälle on olukord, kus P. on ise loonud intsidendi oma asjadega.

Ma tean, et nii paljud ütleksid siinkohal, et visanud minema ja mis sa üldse teavitasid seda meest, et tema asjad on sinu käes.

Ja ma tean, et nii mõnigi ütleb, et see oli ju lõks, mida ta sulle korraldas, et uut intriigi luua.

Ma ütlen siis veelkord – ma püüdsin näidata lugupidavat suhtumist tema asjade vastu, seda esiteks.

Ja teiseks – ma teadsin juba varasematest olukordadest, et see mees muutis koguaeg meelt ja mul ei olnud ausalt vaja olukorda, kus mind lavastatakse hiljem süüdi tema mingite asjade võtmises, kui ma seda tõesti teinud ei olnud.

Ma püüdsin lihtsalt viisakas ja austav olla tema asjadega.

Rõhutan tõsiasja, et selles peres ei hoolitud kordagi sellest, mida lapsed pealt nägid. Mitte kordagi!

Nägin, et P. õde korra läks mu tütre juurde ja püüdis samal ajal vabandada, mis ta tegi, sest tütar oli vaenulikust vägivallast nutma hakanud. Mina tahtsin ära sõita ja käskisin tal korduvalt lahkuda, kuid üllatus üllatus – sellel naisel ei olnudki huvi autost välja minna.

Selle asemel seisis ta auto ukse vahel. Kui autol on liuguks lahti, ei lase auto käiku sisse panna ja juht ei saa ära sõita.

Ütlesin selgelt mitu korda – lahku sõidukist, ma tahan ära sõita.

Tema ei lahkunud. Sain autol kuidagi käigu sisse ja auto liikuma, aga tema otsustas autosse. Tüse naine oli pressinud end minu türe ja istme vahele.

Ja teate, mis sellele järgnes? Mulle tundub, et seda olukorda ma pidingi pealt nägema.

P. õde oli nii rahulolev, et oli saanud autosse end kaasa pressida ja võttis telefoni ja helistas P.-le ja ütles esimese lausena nii „Nonii, TA ON NÜÜD SIIN! Ütle, mis ma teen!“

P. ei teadnud, et ma valjuhääldis kuulen teda, sest Priidu õde oli pannud valjuhääldi peale.

See mees, kes oli igale kohtumisele tulnud naerulsui ja naeratava malbe näoga nii minu ja mu pere ees, oli seljataga pununud sellist intriigi ja kättemaksu.

P. vastas: “Pane filmima! Tee kõike, et saada peale, et ta on seal!“

Sain aru, et P. kasutas oma ema ja õde ära selleks, et tekitada jälle uus olukord, kus püüda lavastatud kompromiteerivat materjali saada. Hakkasin autoga sealt külast eemale sõitma, aga see naine ei lahkunud ikka autost.

Kui hoovi pealt juba väljuma hakkasin, ütles ta, et tahab maha minna. Mina pidasin auto muidugi kinni, ütlesin, et palun väga – aga tema ikka ei läinud maha. Ma sõitsin edasi siis. Tema jälle vastu, pea kinni – ma tahan maha. Nii pidin talle kolmel korral ütlema – lahku autost.

Mis seal siis ikka. Sõitsin edasi. P. samal ajal juhendas oma õde, mida teha.

Lõpuks läks ta kogukas õde autost maha.

P. oli nii agressiivne, ta karjus telefonis.

Häbi peaks olema neil, mis intriige see mees pununud on! Kui rumal on üks ema, et ta selliseid asju oma pojas läbi ei näinud!

Laps oli autos ja nuttis samal ajal. Muidugi ei saanud oma telefoni ja mille sai? Sai hoopis näha seda, mismoodi samad vanad isikud jälle ründasid last ja tema ema. Täpselt nii, nagu varem seal talu peal elades.

Sai hoopis näha seda, mismoodi samad vanad isikud jälle ründasid last ja tema ema. Täpselt nii, nagu varem seal talu peal elades.

Sellel õhtul mõistsin ma, kui valelik isiksus oli P. kõik see aeg olnud. Üleüldse, kõik need aastad ja kogu see aeg.

Viisin õudusega kokku kõik lood, mis ta oli rääkinud oma eelmisest naispartnerist ja oma naistöökaaslastest. Sain aru, et midagi on nendes lugudes väga viga olnud.

Teeselnud näo ees ühte inimest, aga seljataga silmakirjalikult teist.

Ausalt öeldes – mul tekkis mõistmine. Ma sain aru, järsku, hetkega, et kõik see vaen, mida ta elas oma eelmise naise peal kõik need pikad aastad välja, oli niisamuti kättemaksust.

Mul hakkas isegi kahju sellest naisest. Mu silmade eest jooksid läbi kõik mälestused ja jutud P. eksabikaasat, jutud sellest naisest, mida räägiti.

Kahtlesin nüüd kõiges nende juttude legitiimsuses. Need jutud ei olnud ilusad, need olid alati halvustavad.

Viisin kogu pildi kokku.

Sellel päeval tegi aga P. õde ränga vea, sest ta kasutas vägivalda lapse nähes tema ema vastu.

Sellega see lugu ei lõppenud.

P. teadis seda, sest talle anti olukorrast ülevaade. Ta teadis ka seda, et tema õde kaotas enesevalitusse.

Selleks, et kuidagi olukorda enda kasuks kallutada, kas teate, mida P. järgnevaks tegi?

Ta helistas nüüd tagantjärgi politseisse ja valetas, et hoopis mina tungisin tema territooriumile ja et laps nägi pealt vägivalda ja valetas, et nemad polnud süüdi.

P. kartis, et kui ma ise annan kaebuse selle eest, et ta õde vägivallatses, siis oleks tema süüdi jäänud ja seega püüdis ruttu tagantjärgi helistada ise politseisse, püüdes nii ise oma suu süüst puhtaks pesta.

Mulle helistas järgmisel päeval väga normaalne ametnik  ja ta oli väga mõistlik. Ta küsis, mis juhtus. Ma rääkisin talle absoluutselt kogu loo algusest saadik rahulikult ära. Rääkisin sellest, kuidas see mees need maalid mu koju saatis, samuti sellest, kuidas ta kapiga mind varguses süüdistas. Samuti neist asjadest, mis ka enne toimusid.

Selgitasin täpselt, et mul oli selle mehe nõusolek e-kirja teel sinna neid maale ära viia ja et mind ootasid seal tema agressiivsed sugulased ja see kõik oli meelega tekitatud intriig.

Ametnik kuulas rahulikult ja ütles, et ta saab kõigest aru.

Mulle öeldi, et tegemist on väga salakavala inimesega. Ta selgitati, et ma ei läheks P. juurde enam kunagi, isegi siis, kui P. on näiliselt “kogemata“ jätnud mingeid enda esemeid minu kätte. Ükskõik, mis põhjusel.

Samuti ütles ta, et sellise meesterahva puhul, pean ma abi saamiseks pöörduma advokaadi poole ja kasutama kõiki oma õiguseid.

Tänasin seda inimest mõistlikkuse eest ja ütlesin, et „ma luban, et ma ei lähe enam selle inimese juurde“

Rõhutan seda lubadust siin, sest ma tõesti andsin endale lubaduse, sest artikli lõpupoole on veel üks lugu, kus P. püüdis jälle mind oma talukohta meelitada, tuues ettekäändeks uue põhjuse. Saad lugeda seda lõpus.

Oma ekspartneri pereliikmetele ütleksin ma aga nii – vaadake selles loos ise P. otsa. Minul on kirjateel tema saadetud kiri, kus ta sel päeval andis nõusoleku tulla talupeale ja tuua maalid ära. Ta teadis minu tulekust ette ja see peaks juba teile kõik ütlema, missuguse isikuga on tegemist.

Ma tean, et paljude jaoks on seda siin ebameeldiv lugeda. Aga ka minul on olnud palju seda taluda. Ma kirjutan artikli lõpus, miks ma need sündmuste seeriad välja pean tooma.

Aga ma pean siin kohal ütlema midagi.

Mõistate – see päev ja intsident seal talus oli nii oluline mu jaoks.

Miks? Sest vahest naised loovad enda peas igasuguseid kaastunde ja haletsuse stsenaariumeid teise inimese suhtes.

Minul on olnud see komme, et südames loon tihti inimeste suhtes liigselt kaastunnet.  Kas te looksite kaastunnet petisele, kes näo ees almuseid palub, ent kopikate saamise järgselt teid seljataga siunab ja lolliks peab ?

Kas te annetaksite sellisele kerjusele, kui teaksite, mida ta teie seljataga räägib teist, kui annetajast? Vaevalt. Nii mõnigi eelistaks annetada kerjusele, kes selle väärikalt ka vastu võtaks.

Mul oli nii nii hea meel, et ma kõike seda olukorda pealt nägin. Et ma nägin pealt oma silmaga, mismoodi P. tõepoolest lavastas ette olukorra.

Sest teate mis? Sest see inimene ilmus mitmel mitmel korral naeratavalt minu pereliikmete seltskonda. Koguaeg ta tuli, viisakalt ja sõbralikult. Küll tuli ta ilma kutsumata minu lapse esimesele koolipäevale, et sõpra mängida. Siis ilmus ta – jälle ilma kutsumata, minu lapse sünnipäevale.

Igakord ta tuli naerulsui ja nagu otsis sünnipäevadel ja seltskonnas kõigi ees kontakti ja poolehoidu, püüdes luua nii sõbraliku mulje. Vahest ma mõtlesin, et äkki ma ise olen tema suhtes hinnanguline ja näen tonti nendes olukordades. Et ta ju vahepeal nii sõbralikult käitub.

Aga sellel hetkel, kui te loete tõendusmaterjale, kirjavahetusi või kuulete pealt kõnesid, kus ta rõõmsalt kirjutab, ent seljataga kohe järgmine hetk siunab – tekib segadus, mis kahepalgelisus see on.

Ma pidin seda olukorda pealt tunnistama.

Minu jaoks oli see päev nagu kingitus, sest ma lasin kõigest lahti. Nähes pealt oma silmaga, kuidas P. end reetis ja pahatahtlikult juhendas oma õde, teadmata, et ma olen juures, paljastas minu jaoks selle inimese silmakirjalikkuse.

Miks on seda oluline mõista? Siin tuleb mängu manipuleeriv ja teesklev käitumine, mida mõni inimene on õppinud näo ees looma.

Ma korra teen siin kõrvalpõike. P. õpetas mind suhtes olemise ajal, et igasse olukorda, ükskõik, mida on sinust räägitud, tuleb minna naeratava ja rõõmsa näoga. Nii võis ta minna seltskonda inimeste juurde, kellega tal suhted pahuksis olid ja kellest ta hirmsasti taga rääkis, aga nende ees naeratas ja surus kätt.

Ta väitis, et nii aetakse inimesed kõige paremini segadusse ja tekitatakse hoopis vastupidine arusaam, et „Näe, see inimene on ju hea, ta on sõbralik ja rõõmus.“

Toon näiteks. P. eksnaine ei teadnud aastaid, et P.-l uus naine oli, sest too mees ei tahtnud lahutada ja käitus kaheti mõistetavalt. Tema eksnaine saatis veel tagantjärgi õnnitlusi nende pulmaastapäeva puhul, kuigi P. oli juba ammu kodust ära kolinud ja oli uba uues suhtes ja meil oli laps sündinud.

See mees suutis seda teha tänu sellele, sest ta lõi illusiooni.

Ta palus ka minul varjata end erinevatel põhjustel ja ei reetnud mitte kuidagi kellelegi, et tal oleks uus kaaslane. Ka last pidin ma varjama, mis oli ebameeldiv. Nii nautis ta mängu, mille keskmes oli ta intriigide punuja võtmeisik.

Ma küsiksin siin kohal. Kas tema uus kaaslane üldse teab, missuguseid intriige see mees seljataga loob? Kellena ta end esitleb ja kes ta tegelikult tagaselga on? Mõttekoht.

Olen tagantjärgi aru saanud, et see mees mängis alati varjatud topeltmängu, kuidas talle omale kasulik oli.

Tagantjärgi ma olen nii tänulik sellele olukorrale, et ma neid maale julgesin ära viia! Sest sellel päeval kukkus mu silme eest kaastunde ja kahjutunde loor ekspartneri suhtes.

Teate, on üks piir, kus inimene muutub lausa vastikuks. Ebameeldivaks.

See mees muutis end narriks selle olukorraga ja  ma olen tänulik talle selle eest.

Üks muutus toimus veel.

Kui P. tundus mulle mehena enne atraktiivne olevat, siis peale seda silmakirjalikkuse paljastumist, muutus ta järsku inetuks. Kehaliselt inetuks, isikuliselt inetuks, välimuselt ja mehena inetuks.

Imestasin, et mida ma selles mehes üldse nägin?  Ja missugune viha peitub inimese sees, et ta sellisel viisil käitumiseks võimeline on? Mis kurjus see selline on? Kas inimesel muud pole teha oma tööaja kõrvalt, et selliseid draamasid punuda? Mis toitumine see on sellistest draamadest? Mis rahulolu saab inimene selliste asjade korraldamisest? Kas inimesel muid tegevusi pole, kuhu oma aega panna, et selliseid draamasid punuda?

Ükski olukord ei juhtu ilma põhjuseta. Selle olukorra tulemusena lõi mulle kõik selgeks ja ükskõik, kui palju ma endale valetada ei tahtnud neid illusioone – ma teadsin – see inimene EI OLE see, kellena ta ennast näidanud on.  Ma arvan, et te mõistate seda tunnet, kui inimene kaotab kogu oma väärikuse, et ta muutub lausa labaseks ja siis kaotab oma ilu teie silmis.

Ta tuli vahel hiljem mõnel korral lasteaia ette, et last võtta ja demonstratiivselt püüdis kiviaia pealt saltot hüpata mu ees. Milleks sellist showd teha? Et esineda? Ilu ei alga välimusest. Ilu algab inimese seest. Keerasin pea kõvale ja ma isegi ei vaadanud tema trikke. Need tundusid inetud. Sest see mees oli ise teinud ennast inetuks. Sellepärast, et ta kaotas igasuguse väärikuse ja atraktiivsuse mu silmis.

Otsis põhjuseid, et koduukse taha tulla kontrollima.

Oli kätte saabunud september 2024. Ei läinud kaua aega mööda, kui olin järgmise portsu ees.

Vaagisin enda peas üle pika aja lühikest välisreisi, aga kuskil ma sellest ei rääkinud, kas ma üldse lähen reisile ja kui, siis millal täpsemalt.

Millegipärast küttis see P. nii üles. Järgnev lugu on taas üks näide kontrollist, mis pole tahtnud lõppeda.

Algas nuhkimine. Ta püüdis teada saada läbi minu lähedaste, kas ma olen Eestis või välismaal. Selleks helistas ta mu laste isale, et uurida tema käest, kuhu ma läksin ja kas ma läksin kuhugi. Kuna mu laste isa ei teadnud midagi sellest, helistati koju mu lastele ja küsiti laste käest, kas emme on kodus. Milline kontroll ja võimutsemine ja teiste inimeste kaasamine intriigidesse?

P. oli nii kindlameelne saamaks teada, kas ma läksin kellegagi reisile. Kuna ta ei  saanud kindlat infot kellegi kaudu teada,  oli tal vaja see teada saada otse minu käest.  

Sealt edasi algas täielik tsirkus.

Mõne päeva pärast saabus nädal, kus laps pidi minuga olema ja  P. pidanuks viibima mandril tööl.

Aga see nädal oli hoopis teistsugune.

Minu ema oli tulnud mulle külla lapsi hoidma nagu ta vahel päevasel ajal tuli. Mina olin kodust ära.

Järsku  hakkasin saama sõnumeid P.lt, et tema tahab tulla päevasel ajal kontrollima, et kas meie laps on ikka minuga ja kas ma olen ikka kodus. Algas sõnumitega pommitamine, kus nõuti, et ma talle ausalt ja lugupidavalt informeeriksin, kas ma olen ikka Eestis.

Tema kord polnud üldse lapsega olla, aga tahtis tulla minu koju, et veenduda kas laps on minuga.

Muudkui päris „Kas sa oled ikka lapsega? Kus sa viibid? Kas sa oled reisil? Kas laps on ikka sinuga? Kas vanaema on lapsega?“

Kui muidu ta oli mind whatsappis ära blokkinud, siis nüüd oli tal piisavalt põhjust, et blokk maha võtta ja dialoog üles tõsta.

Asi ei piirdunud ainult sõnumitega.

Ta hakkas sõitma mu maja eest läbi selleks, et uurida, kas ma olen kodus või mitte sel päeval. Mu ema nägi seda, mismoodi P. sõitis päeval mitu korda maja juurest mööda. Ta oli häiritud sellisest kontrollist.

Ma ei pidanud vajalikuks oma hommikust aega sellele dialoogile raisata,  aga P. ei jätnud rahule ja hakkas otsima põhjuseid, et isiklikult tulla minu kodu juurde. Ütlesin talle, et ei ole vaja tulla.

Aga ta läks ikkagi mu koduvärava taha. Aga ta oli nii kaval, et ta ei teinud sõitu niisama, vaid oli võtnud kaasa võtta midagi, mida jätta aiavärava taha. Ta oli võtnud kaasa karbi külmutatud vaarikaid ja jättis need aia taha. See ei olnud mitte sellepärast, et ta oleks tahtnud neid niiväga lastele tuua, vaid sellepärast, et otsida põhjust tulla värava taha. Siis oli tal alibi, et kui keegi küsib, miks sa sinna sõitsid, vastab ta muuseas, et jättis midagi niisama.

Naljakas, sest kui P. oleks küsinud muul ajal (mil ma kodus oleksin olnud), et kas ta võib lastele midagi tuua, oleksin ma ju rõõmuga lubanud. Aga ta valis aja, kus mind kodus polnud ja otsis põhjuse, mille varjul tulla. Minule ta sellest ei informeerinud.

Mu ema ütles, et ta oli ikkagi tulnud värava taha ja tahtis näha, kas mu auto on kodus või mitte.

Läks mõnikümmend minutit mööda ja P. jätkas uuesti sõnumitega pommimist, püüdes uurida, kus ma olen.

Muudkui otsis kinnitust – kas ma olen ikka Eestis.

Ma tundsin juba selle mehe alatust ja ta jätkaski oma tingimuste survestamist. Nüüd oli ta  mõelnud uue põhjuse välja, et tulla uuesti ukse taha. Järsku teavitas ta, et tahab „täpselt täna oma autot tagasi saada“.

Mina muidugi üllatunud, et kuidas siis nii? Oli ju kokku lepitud, et auto saad kindlal kuupäeval, mis pidi toimuma tulevikus, üleüldse järgmisel kuul.

Tema muidugi ei olnud rahul ja ütles, et tuleb kohe autot ja võtit võtma ja et parem olgu ma kodus, sest tema tahab nüüd auto võtit saada.

Ma selgitasin talle, et see on väga ootamatu ja ma ei ole jõudnud seda isegi puhastada. Olin plaaninud enne tagasiandmist salongi ära puhastada. Tema püüdis survestada mind, et ma tuleksin kohe koju ja annaksin võtme üle, ükskõik, et auto on must.

Mõtlesin, et on ikka eriti kummaline käitumine, muudkui otsib põhjuseid, et ukse taha tulla.

Muidugi oli tema eesmärk ainult üks – püüda aru saada, kas ma olen reisil kellegagi koos või kodus.

Ja üleüldse, mis see tema asi on, kellega ma reisil käin? Ise ei söandanud kordagi minuga kuhugi minna. Kas mina uurin, kellega tema reisil koguaeg käib? Ei. Ja kui ka küsiks keegi, vastab ta alati uhkelt „Minu eraelu on minu enda isiklik asi“.

No ma vastasin ka talle siis „Minu eraelu on minu enda asi, miks see sind järsku nii kangesti puudutab, et ma kuskil olen“?

Mis tegelikult toimus? Kas P. polnud lahti lasknud? Kas ta oli armukade? Aga kui on armukade, siis miks ta koguaeg väitis, et tal pole tundeid? Armukadedust tunneb ju see inimene, kellel on igatsuse tunne teise vastu? Või oli see lihtsalt kontroll ja võimutsemine, et tulla suhtluskorra välisel ajal teise territooriumile.

Minu ema oli väga häiritud ja ütles, et see mees sõitis mitmel korral koduhoovi juurest läbi, nagu oleks otsinud midagi.  Ta oli lausa nii häiritud, et ei tahtnud maja eeshoovis üldse ollagi, et P. teda üldse näeks.

Rahustasin oma ema telefonis maha ja ütlesin, et mingu siis taha hoovi. Aga mu ema ütles, et nii raske on elada pinge all, kui sa tead, et teine survestades ja jõuga käitub ja et tema peab end erahoovis kuskil varjama.

Ma olen ammu tundnud, et mul ei ole turvaline olla oma kodus. Näiteks on ta sõitnud minu kodu juurest mööda (mis pole üldse tema marsruut) ja kui mul on sõbrad külas olnud ja nad on oma auto mu hoovi juurde parkinud, on P. pildistanud mu sõprade autonumbreid üles.

Miks on vaja katalogiseerida teiste sõidukite numbreid? Mille jaoks?  

Teadlikult valitud suhtluskord, kus püüti siduda elukoht tema kodukandiga

Möödunud aasta lõpul hakkas P. advokaadi läbi kirjadega pommitama, et teda takistatakse lapsega koosviibimisel.

Muidugi ei olnud see tõde. Kuna varasemate intsidentide tulemusena ta kartis, et ma võin ära kolimiseks endal tee seada, püüdis ta kiirelt läbi kohtu saada suhtluskorda. Suhtluskord teatavasti seob asukohaga. Tal oli vaja kiirelt mind siduda tema kodukandiga ja seda esimesel võimalusel.

Suhtluskord teatavasti seob asukohaga. Tal oli vaja kiirelt mind siduda tema kodukandiga ja seda esimesel võimalusel.

P. ootas ajastatult täpselt jõulupühadeni, et siis anda jõulupühade meeleolu eel kohe kohtusse avaldus sisse. See oli täpselt tema moodi ega üllatunud mind, sest kõige suuremad intriigid tekkisid nende peres ja talus täpselt pühade ajal või tähtpäevade ajal.

Öelge teie, mida ütleb selline käitumine inimese isiksuse kohta? Kas selline inimene on tegelikult ka „vaimne“ või ehib end vaimsuse sildiga erinevatel spirituaalsetel üritustel, püüdes tegelikkuses peita endas viha, kättemaksuhimu ja ärategemise kihku?

Õnneks oli kohtunikul nii palju läbinägelikkust, et ta  ei andnud sellele mehele 50/50.

Kohtudokumentides oli näha, et P. valetas täiesti teadlikult ametnikele faktilisi asju mitmel korral. Asjaolusid enda kasuks pehmemaks. Samuti ei julgenud P. rääkida tõtt ka kohtus, mis sündmused tegelikult olid, kuid siin polnud midagi imestada, sest selle inimese argus oli tulnud juba nii mitmetes olukordades välja.

Lõpuks sai ta survestamise tulemusena mingi suhtluskorra paika, mis sidus teda ülenädala last võtma. Mõni aeg hiljem kohtusin ühe oma tuttavaga, kes on ka ekspartneri tuttav. Ja ta rääkis mulle asju, mida P. oli jaganud ühel koosviibimisel. See mees oli väitnud, et mida kiiremini saavat tema kohtuliku suhtluskorra lapsega, seda rohkem on takistatud lapse ema edasime võimalus kuhugi ära kolida lastega, teise linna töökohta või isegi kooli üle minna perega. Mulle räägiti, et tema huvi oli kontrollida minu edasisi võimalusi ja jätta mind enda elukohale lähedale.

Kohtunikule valetas see mees aga, nagu oleks lapse ema tahtnud kättemaksust minna välismaale. Tegelikkuses oli selle taga P. varasem füüsiline väärkohtlemine, alandused, kius ja kodu territooriumile sissetung.

On ikka veider arusaam. Esmalt näitame naise ja laste vastu jõudu ja siis, kui nad tahavad ära kolida, leida omale uusi töö ja õppimise võimalus, valetame inimese kohta, et ta on „..tahab kättemaksust kaugele kolida!“

Saabus aasta 2025

Suhtluskorra määramisest on möödas üle poole aasta ja sellel mehel ei tohiks mitte ühtegi põhjust olla, et minu ellu tungida.

Ta peaks juba ammu olema mind rahule jätnud.

Aga kas on nii ka tegelikult? Ei ole.

Olen oma eluga ammu edasi läinud aga see mees ei ole šantažeerimist lõpetanud.

Aasta algusest hakkas ta rakendama uut survestamisviisi. Ma olen selle aasta jooksul saanud ligi 15 -20 advokaadi kirjutatud kirja, mis on täis paranoilisi süüdistusi ja etteheiteid.

Aasta algusest saadik, kui suhtluskord paika pandi, algas uus terror. See mees hakkas iga kuu mulle läbi advokaadi kilomeetrite pikkuseid kirju, valeväidete ja valesüüdistustega, kuidas ma tema arvates suhtluskorda rikun.

Vahel mõni kuu isegi mitu korda. Kui meesterahvas peale suhtest väljumist niiviisi käitub, siis tema eesmärk selle käitumise taga oli väsitada naispartnerit vaimselt, kurnata teda emotsionaalselt ja kurnata teda majanduslikult.

Peamine koht, kuhu ta sihtis oma süüdistustega olid „suhtluskorra rikkumised“, mis oli absurd, sest ta oli saanud lapsega kohtumisi täpselt neil aegadel, nagu oli kokku lepitud.

Mitte mingit suhtluskorra rikkumist pole olnud.  

Siis vahel kirjutas ta kokku asju, kuidas lapse ema teda süüdistab ja ei tea mida. Mis paranoiad need on? Mis viha see selline on?

Ma olen aasta algusest saadik saanud nii mitmeid kirju, kus hoolikas sõnavalikus ja valesüüdistustes on osavalt rõhutatud, kuidas tema arvates suhtluskorda rikutakse ja kui halvustav ja negatiivne lapse ema tema vastu on. Samuti kõiksugused põhjused ja takistused, miks tema näeb probleeme anda lapsele uut elukohakirjutust ja miks tema näeb probleeme, miks ma ei või lapsega koos puhkusereisile minna.

Tal nagu ei ole mitte kuskilt kinni hakata. Kui midagi vahepeal on olnud, et laps keeldub tema juurde minemast, siis ta kohe on süüdistanud ja rünnanud.

Toon näiteks.

Ühel hetkel hakkas mul väike tütar vältima P. juurde minemist. Meie ühine tütar oli siis 2-3-aastane.

Lisan siia juurde vahele. Vahel on nii, et lapsed nagu mugavusest või viitsimatusest ütlevad, et ei taha kuhugi minna. Selle tunneb väga kergelt ära. Aga märkasin ühel hetkel, et midagi on lapsega teisiti.

Umbes 2024 suvest-sügisest hakkas päriselt ütlema igakord enne isa juurde minekut, et ta ei taha minna ja palus koguaeg emmet „Emme, ma tahan palun koju jääda. Ma tahan seekord siia jääda. Palun, luba mul koju jääda“.

Esimene tõsine märguanne minu jaoks oli see, et laps hakkas täpselt siis koguaeg haigeks jääma, kui oli kord isa juurde minna. Küll oli palavik ja siis oksendamine. Mul hakkas juba nii imelik, et teavitada lapse isa koguaeg, et laps ei saa tulla. Muidugi ta pidi minema.

Ühel hetkel aimasin, et lapse kehateadvus teeb seda vist psühhosomaatiliselt. Justkui alateadlikult on mingi teema, miks ta igakord haigestub ja palavikku jääb ja oksendab.

Ma olin neis olukordades väga ebameeldivas kohas, sest ma ei taha üldiselt sundida oma last kohta ja ruumi, kus ta ei taha olla.

Laps hakkas ähvardama isa juurest ärajooksmist, kui teda veelkord sinna viin.

Mul on üldiselt hea meel, kui isad lastega tegelevad ja emade jaoks on see vaikuse ja puhkuse aeg. Seda muidugi siis, kui lapsed koosolemisest rõõmu tunnevad ja kõik asjaolud hästi on.

Umbes talvel hakkas laps ähvardama, et jookseb ära isa juurest, kui teda sinna viin.

Mäletan, et oli üks hommik, kus pidin taas lapse P.-le üle andma. Laps venitas riietumisega ja küsis minult, kas ta võib emme juurde pikemaks jääda. Teades, kuidas P. võib sellest ärrituda, kui ta last ei saa, püüdsin lapses pehmust tekitada ja selgitada, et issi teda ootab ja tahab ka temaga mängida. Tõesti, ma veenasin teda.

Aga järgnev üllatas mind väga.

Laps seisis mu ees, ei tahtnud riidesse panna ja ütles: „Emme, kui sa mind issi juurde viid, siis ma jooksen ära tema juurest“. Laps vaatas selgelt silma sisse ja tema hääl, silmavaade, kõnepruuk ja teadlikkus olid ehmatavalt tõsised. Laps jälgis, kas ma sain korraldusest aru. Ja kordas uuesti sama asja „Kui sa mind issi juurde viid, siis ma jooksen ära tema juurest!“

Ehmatasin ära. Selline ootamatu teavitus hommikusel ajal, mil laps teadis ,et teda ootab jälle üleandmine isale.

Vaatasin, et kell on juba nii palju, et hakkan hilinema ja pean juba lapse riidesse panema ja on aeg ta üle anda, aga laps keeldub minemast ja tagatippu ütleb, et jookseb ära muidugi. Tundsin end kohutavalt. Sest teadsin, et mu lapsed on väga eneseteadlikud oma vanusele vaatamata ja ükski jutt pole ilmaasjata.

Olin šokeeritud. Kogu oma teadlikkuse juures ei teadnud ma, mida selles hetkes teha. Lapse saatuse ja käimise üle otsustab mingi suhtluskord, mis on kolmandate isikute poolt paika pandud. Isikute poolt, kes ei osale üldse lapse elus ega tea asjaosaliste pereasjade kohta mitte midagi.

Seda esiteks.

Teiseks. Emana olin taaskord olukorras, kus kogu hingest oleksin tahtnud lapsele vastu tulla, aga olles teadlik P. agressioonist, halvustavast suhtumisest ja süüdistustest kirjadega igakord, kui esinesid häired lapse osaluses – teadsin, et ka sellel korral, kui ma ei viiks last sinna – ründaks P. mind kogu vihaga ja kättemaksuga ega jätaks karistamata.

Emad, mida te teeksite? Mida te teeksite, kui väikene laps korduvalt ja teadlikult ning mitmel korral avaldab vastupanu ja keeldumist isa juurde minemast, aga te olete olukorras, kus suhtluskorra järgselt olete kohustatud andma lapse teisele poolele üle?

Teen siia ühe vahemärkuse.

Miks see asjaolu probleeme tekitab? Enamasti, kui P. teavitasin, et laps ei taha tulla või ta on haige,  süüdistas P. koheselt kas infoga valetamises või lapsega manipuleerimises.

Mitte kunagi ta ei uskunud, et laps sellist asja ütleb. Mitte kunagi ei tahtnud ta iseendale otsa vaadata neis olukordades ja pea alati saatis ta mulle süüdistava kirja kohe, kuidas tema arvates on kõik teised süüdi, sh mina, et laps tema juures ei taha olla.

See ei olnud muidugi tõde, sest ma püüan laste arvamusega arvestada nii olulises kontekstis, nagu inimestega koosviibimised. Minu soov on, et lastel oleks elus olemas nii nende ema kui isa, mõlemad siirad ja hoolivad ning mitte üksteist halvustavad.

Ühel hetkel ei jäänud mul muud üle, kui ma pidin enda tõendamiseks hakkama sõna otseses mõttes filmima last haigena, palavikus, oksendamises.

Kui absurdseks võib minna meie elu, et tõendada end igal hetkel teisele osapoolele „Ei, ma ei valeta, laps on tõesti haige, kui sa ei usu  – vaata ise“. Igaüks mõistab, see on väga häiriv!

Sain aru, et midagi tõsist on lapsega lahti ja pidin üles võtma salvestisena tema jutu, kus ta selgelt ütleb, et ta ei taha minna isa juurde. Küsitlesin teda muudkui risti ja rästi, püüdes aru saada, mis siis konkreetselt last häirib seal isa juures, sest ega ju mina ei tea, mis temaga seal tehakse või mida tema juuresolekul arutatakse. Küsisin erinevate nurkade alt, et milles asi on?

Küsisin lapselt, et miks ta ikkagi minna ei taha ja kas asi on talus hoopis kelleski või ikkagi isas? Laps vastas, et pole asi talukohas, asi on isas.

Nüüd olin ma raske koha ees.

Ma ei suutnud sel hommikul last sunniviisiliselt P.-le üle anda. Mis ema ma selline oleksin, kui ma oma lapse huve ei kaitseks ja lömitaksin jõulise domineeriva mehe ees?

Teavitasin P.-d, et laps keeldub isegi riidesse panemast. Teades, et ta koguaeg kasutab lauseid „Sa valetad, sa esitad valeväiteid, manipuleerid“, ei jäänud mul muud üle, kui enda tõendamiseks saata ka videod lapsest, kes palub, et ema ta koju jätaks. Samuti stseenid, kus laps ütleb selgelt, et ta jookseb muidu isa juurest ära.

Samal ajal olin tegelikult hädas, sest ma teadsin, et nüüd, kui laps keeldub ja päriselt ei lähe, siis P. hiljem kasutab seda agressiooni minu pihta ära ja hakkab jälle šantažeerima.

Leppisime kokku, et hommikul siis last üle ei anna ja P. tuleb proovib õhtul lapsele järgi tulla.

Õhtuks olin last juba ise pidanud veenma, et ta kaasa läheks. Pean ütlema, et kohalik lastekaitse ametnik, kellega koostöö on olnud, on siinkohal väga nõrk olnud lapse huvide kaitsmises.

Mõistan, et ta on alustaja lastekaitse ja oma karjääri alguses, aga kui laps juba selliseid asju ütleb, siis peaks iga lapse psühholoogiat tundev lastekaitsetöötaja aru saama, et midagi on täiesti mäda kohaga ja inimesega, kelle juures laps peab käima sunniviisiliselt, kui laps juba ütleb, et ta muidu ära jookseb.

Peale seda intsidenti, et laps hommikul ei tahtnud isaga kaasa minna, läksid mõned päeva mööda ja üllatus üllatus –  P. saatis jälle kirja läbi advokaadi, täis süüdistusi ja etteheiteid, mismoodi olevat tema arvates lapsega hoopis ema pool manipuleeritud ja, et last on alandatud, et teda on filmitud. Täielik absurdsus.

Suusõnalist informatsiooni keeldub ta uskumast ja nimetab seda väljamõeldiseks. Ja kui oled sunnitud lapse huvide kaitseks tõendeid üles võtmast, siis leiab uue põhjuse, et teist manipulaatoriks tembeldada.

Kulleri saaga.

Järgnev lugu on tippnäide kättemaksuhimust.

Intsidendid ei lõppenud. Kuna P. oli keelanud suhtluskorra raames helistada mulle muul ajal, kui ainult siis, kui laps tahab (ühel kindlal kellaajal), on ta mind süüdistanud kõikide muude kõnede tegemise puhul taaskord „lepingulise suhtluskorra rikkumises“.

7.veebruaril sain ma aga teate DHL Expressilt, et minu kaup tuuakse mulle mõne päeva pärast ja et ma pean kindlasti kodus olema sel ajal, et kaup vastu võtta, kuna vajatakse allkirja.

Imestasin, millega tegemist on, sest ma ei olnud ju midagi tellinud Inglismaalt?

Mõtlesin alguses, et see oli scam, mille kaudu heausklikke kliente petta.  Aga asi ei andnud rahu ja mõtlesin, et see peab mingi eksitus olema.

Klikkisin sõnumis saadetud lingile ja mida ma sealt nägin – kauba tellijaks oli… härra P ise! Tellitud oli suur Boutique campingu telk ja kaheinimese madrats ja kõik telgi jaoks vajaminev varustus. (Kirjutan need detailid siin meelega välja, sest siis saavad selle mehe ema ja õde ise kontrollida info õigsust detailideni).

Tundsin kauba sisu tellimusest ära, sest selle sama telgi olime me tellinud endale lapse sündimise ajaks.

Miks ta küll pidi kauba vormistama minu numbrile, nii et see mulle laekuks? Mida ta sellega näidata tahtis?

Minul on ükskõik, kellega ta kuskil koos telgis on. Ja üleüldse. Oluline küsimus.

Kas tema uus naispartner üldse teab, millise šantaažiga see inimene tegeleb muul ajal? Ma millegipärast arvan, et mitte. Ma tõsiselt loodan, et see kiri jõuab selle naise silmadeni, sest jumal seda teab, mida P. kuskil mujal räägib.

Ja see on ka põhjus, miks ma siin kirjas nii detailselt neid asju avaldan. Justnimelt sellepärast, et ma tean, et ta on öelnud „Näe, mu eksnaine tuli minu koju, tungis minu territooriumile“. Ma ütlen – EI, see ei olnud nii. See mees ISE otsisid põhjuseid, et ma tuleksin sinna. Ja siis hiljem süüdistad, et sinu privaatsust on rikutud.

Ja ega P. ju mulle ka ei rääkinud tõde enda abielu tegeliku tausta kohta. Ma kuulsin ju ainult neid halbu asju tema abikaasa kohta, mida P. mulle ise esitleda tahtis, ainult ja alati ühepoolselt.

Kuna ma ei olnud selle kulleri teemas lõpuni kindel, kas asi on õige on, sest vahel tehakse pettust ja varastatakse andmeid, siis kirjutasin P.-le, et küsida, kas ta tellis midagi telkidega ja madratsitega seoses. P. vastas, et tellis jah. Tema omad on.

Olin pahane, et miks ta kasutas minu kontaktandmeid ja palusin tal koheselt muuta ära kauba vastuvõtmisega seotud andmed.

Mitu päeva hiljem, 13.veebruaril tuli aga jälle uus sõnum DHL-ilt, mis ütles uuesti, et nüüd kohe tuleb kaup juba kohale ja ma pean sellel kindlal kellaajal kohal olema, sest kohe on kaup ukse taga.

Mõtlesin, et no mis nali see on, kogu selle aja sees ei ole ta ikka andmeid muutnud ja samas ta teadis väga hästi, et see kaup laekub nüüd mulle.

P. ei olnud ikka kontaktandmeid ära muutnud, kuigi olin teda eelnevalt sellest ka teavitanud ja DHL lubab teha vastuvõtmisega seotud muudatusi väga mugavalt läbi veebi (tellija poolt sisse logides).

Nüüd oli P. loonud jälle uue olukorra, kus mina olin jälle seotud mingi tema kaubaga ja pidin jälle temaga kontakti otsima.  Ja seda täiesti teadlikult läbi tema loodud olukorra.

Läks mingi tunnike mööda ja helistaski DHL ja teavitati, et tema on kohe kohal – kell 16 ja et tal on vaja allkirja.

Mina selgitasin siis, et ei-ei, mina ei ole selle kauba tellija ja ma asun üldse teises külas, teisel aadressil. Et mina ei ole kauba tellija ja mina ei ole nende omanik ja mina neid asju ei soovi. Ilusti viisakalt selgitasin.

Palusin kullerit, et ta viiks  P. kauba ikkagi teise külla ja nende tallu ja ütlesin, et neil on seal avalik kauplus ka, et jätku sinna fuajeesse.

Kuller küsis, kas seal kedagi on vastu võtmas? Ma selgitasin, et ma ei tea ja mina sinna ei tule vastu võtma. Kuller ütles, et need on suured pakid ja saadetis on lepinguliselt vastuvõtja allkirja kohustusega  ja et kuna minu telefoninumber on kontaktiks märgitud, siis tema ei julge pakke niisama kuhugi hoovi jätta. Et tellimusleping nõuab allkirja kinnitust. Sain kulleri murest ka aru ja ega tema siis süüdi polnud selles olukorras.

Püüdsin kiirelt mingi lahenduse leida, mis kõigile sobiks. Olin olukorra ees, kus pidin siis jälle P.-le helistama ja proovisin  teda kätte saada ja ütlesin, et ta peab ise oma kauba vastu võtma – et mina ei taha siin vahel olla.

P. selgitas, et tema jõuab alles kell 17 tagasi ja kahjuks tema vastu võtta ei saa (umbes nagu poleks tema mure, mis ta kaubast saab).

Nagu tema kapi ja maalide saagast veel vähe pole olnud, olin jälle olukorras – kuller tuleb kell 16 ja tahab kellelgi kauba üle anda. P. aga väidab, et tema ei jõua kell 16, vaid 17.

Selgitasin ilusti P.-le, et kuller ei taha asju niisama jätta maha ja et kindlalt peab keegi vastu võtma.

P. oli nii ükskõikne, et ta ei helistanud kellelegi oma kodutallu ega korraldanud kuidagi järelvedu, vaid ütles, et kuna ta tuleb nagunii lapsele kell 17 järgi, siis jätku ma kaup enda hoovi.

Miks oli tal vaja, et mina pean oma kodus vastu võtma tema telgid ja madratsid ja asjad?

Miks ta ei vahetanud tellimuses ära kontaktandmeid?

Imestasin, et ta ei olnud tahtnud neid asju korda ajada ja jälle tõmbas mind enda asjadele vahele.

Olin sunnitud olukorras, kus pidin asjad vastu võtma ja jälle P.-ga kontakti looma – tema asjaoludel. Ja üleüldse, mille paganama pärast ta mind sinna tellimusse vormistama?

Mis aga sai edasi?

Läks mõni aeg mööda ja siis saabus jälle P. advokaadilt kilomeetri pikkune kiri, kus oli P. ette loetlenud mis iganes valesüüdistusi, kuidas lapse ema rikub koguaeg suhtluskorda ja helistab talle ja tülitab teda kõnedega valel ajal ja ei tea mis veel.

Mõtlesin, et no eriti imelik inimene!  

Kõigepealt ta tellib kauba ja laseb saata minu aadressile ja kui ma kontakti pean temaga võtma kiiremas korras, siis võtab ta kohe igast konksust kinni ja saadab ta läbi advokaadi kaebekirja, süüdistades, kuidas lapse ema x,y, ja z viisil rikub suhtluskorda?

Ma tõsiselt olen mõelnud, et selle inimesega on midagi juhtunud.

Mõni mu sõber on öelnud peale seda lugu, et misasja sa üldse üritad seal viisakalt neid asju lahendada. Et pohhuilt lihtsalt jäta asjad endale või ära võta kõnesid vastu.

Mida teie teeksite? Ütleksite kullerile, et jäta kuhu tahad? Või võtaksite vastu? Ega kuller ka ju süüdi pole selles? Kas te üldse teavitaksite teist inimest, et tema kaup on saabunud ?

Nii mõnigi mõtleb, et võiks ju ignoreerida. Ma võin öelda, et kui ma oleksin ignoreerinud ja kauba lasknud tuua nii, et  ma P.-d ei oleks teavitanud, siis oleks see mees ühel hetkel ikkagi oma kaupa taga otsima hakanud ja loonud kohe uue olukorra ja süüdistanud mind kauba omavolilises omastamises – teisisõnu – varguses.

Mida rohkem ma nendele olukordadele mõtlen, siis seda rohkem ma olen hakanud mõtlema, et midagi on täiesti mäda selle inimesega suhtluses, sest mitte ükski normaalne inimene ei toimiks nii.

Oli aeg, kus mul ka oli raske temast lahti lasta ja ma saatsin talle kilomeetrite pikkuseid kirju, püüdes midagi veel temaga klaarida ja selgitada, ent mitte kunagi mingit selgitust ei tulnud ja samuti ka mitte ühtegi vabandust. Aga ma olen tema talust juba rohkem kui aasta läinud ja hetkel on tema see osapool, kes ei tea, millal lõpetada ja teeb niimoodi iseennast järjest rohkem narriks.

Valetas teadlikult lasteaeda, et suhteid mürgitada lasteaia personaliga

Saabus kevad ning ka minu sünnipäev. Nagu arvata, saabus uus P. loodud olukord,  kaasates seekord inetusse intriigi lasteaia personali.

Te teate, kui olulised on suhted lasteaia ja vanemate vahel?
Käesoleva aasta aprillis üllatas P. mind uue olukorraga, millega püüdis ta luua uut intriigi  – nüüd siis tuues lasteaia personali valetamisega sisse. See oli ikka väga häbilugu, sest lõpuks pidi selle olukorra lahendamisse kaasama ka kohaliku lasteaia direktori.

„Juhuslikult“ valis P. uueks intriigiks  selleks jälle tähtpäeva, seekord minu sünnipäeva aja. Olen kuskilt lugenud, et võimukad ja kontrollivad inimesed valivad peredraamade tekitamiseks alati meelega tähtpäevi, et siis kõigi hõimlaste tuju ära rikkuda.

Tähistasin aprillikuisel pühapäeval oma sünnipäeva ja sattus nii, et lapsi polnud kodus sel ajal. Pean lugu sellest vaikusest, mis tekib siis, kui lapsed on ära.

Järgmisel päeval, kohe peale sünnipäeva, pidin lasteaiast pisitütre peale võtma.

Ta oli tulnud just P. juurest. Enne koju suundumist nägin aknalaual lillekimpu ja lasteaia õpetaja ütles, et see on minule. Tundsin, et see oli P.-lt endalt.

Suundusime koos lapsega rõõmsalt koju. Õhtul märkasin, et P.-lt oli tulnud sõnum küsimusega, kas ma sain lasteaiast lilled kätte.

Ei olnud ta õnne soovinud ega midagi, aga uuris, kas ma käisin lasteaias ja võtsin lilled ära.

Oli hiline ja ega ma ei passi iga päev telefoni juures. Järgmisel hommikul oli tulnud uus sõnum „Miks laps lasteaias pole? Kas sa ikka käisid ise lapsel järgi?“ Ta oli uurinud järgi, et lapsel oli lasteaia äpis märgitud puudumine.

Hakkas jälle järelpärimine, kas ma olen ikka lapsega koos ja kas ikka mina käisin lapsega järgi.

Mõtlesin, et mis ta jälle uurib, minu enda aeg lapsega koos olla ja mina ise valin, millal ma lapsega kodus olen ja millal viin ta lasteaeda.

Tegelikkuses tahtsin ma teha lapsega aasalkäigu päeva ja käia lilli aasalt korjamas sünna puhul.

Tahtsin lihtsalt vaikust. Ei kõnesid, ei telefoni ega midagi.

Ja kui laps haige oleks olnud, oleks ma teda teavitanud.

Sellega asi ei piirdunud. Ma ei tea, mida ta kahtlustas. Vist jälle seda, et ma olen kuskil mujal. Võimalik, sest täpselt nädalavahetusel, olin ma pannud ühe pildi üles kodukale, mis oli tehtud teises riigis. Ju ta arvas, et olin välismaal.

Ma ei tea, mis teda jälle vihastas ja milles ta jälle mind süüdistas, aga õhtuks, kui postkasti avasin, oli ta saatnud kõigile kirja.

Kirja koopiasse oli ta koheselt ilma mingisuguse etteteavituseta lisanud ka kohaliku lastekaitse ja veel kõigi advokaadid, et pahatahtlikult korralik jälg maha jätta.

Kirja sisu oli püüd minu mainet halvustada, nagu ma oleksin halb ema, et ma lasteaias ise lapsel järel ei käinud.

Ta kirjutas kirjas lastekaitsele ja kõigile, et tema olevat lasteaeda helistanud ja tundnud huvi, miks laps puudub. Ja kuna lasteaiast vastati, et nad ei tea, miks laps puudub, oli P. küsinud, kas lapse ema üldse käis lapsel järgi või mitte.

Seejärel oli ta kõigile kirjas teavitanud: „Kuulsin lasteaiast, et sa ei käinud isiklikult lapsel järgi ja käis hoopis lapse vanaema“.

Ja siis oli kirja lõppu kirjutatud igasugu asju riburadamisi, kuidas nüüd tema ka ei hakka käima lapsel lasteaias järgi ja laseb seda hoopis oma õel teha.

Kirja eesmärk oli ilmselgelt mu mainet halvustada lastekaitse ja teiste ees, kuidas lapse ema tema arvates nii hoolimatu inimene on, et lapsel järgi ei käi.

Ehmatasin ära, et miks on vaja sellist valet saata kõigile laiali ja nii, et lastekaitse ka selle kirja saab? Mis pahatahtlikkus see on? Et jälle öelda ja jälg maha panna „Näe, see ema ei käinud jälle oma lapsel järgi. Kas ta üldse on koos lapsega sel ajal, kui mind pole?“

Ehmatasin ära, et kes niiviisi valetada võis minu kohta.

Sealt edasi pidin muidugi tegema päringu lasteaia direktorile ja selgitama inetu ebameeldiva juurdluse tagamaid, sest muidugi käisin mina lapsel isiklikult järgi.

Kohtumisel lasteaia õpetajaga, kes ütles, et tõepoolest meesterahvas helistas lasteaeda ja uuris, miks laps puudub, oli P. küsinud ja tahtnud teada, kes käis lapsel järgi ja kas lapse ema ikka isiklikult käis. Aga kasvataja vastas, et mitte keegi ei valetanud õpetajatest ja kaks lasteaia õpetajat kinnitasid, et mina ise olingi järel käinud lapsel. 

Üks õpetajatest oli nii häiritud, et teda niiviisi vahele toodi ja sellise valega. Kuidas võib niiviisi valetada ja tuua kolmandaid osapooli vahele? Kas selleks, et tüli tekiks lasteaia personali vahel?

Et rikkuda vanemate ja lasteaia vahelisi suhteid? Igaüks saab aru, et see on inetu lugu.

Järgmise päeva õhtul helistas P. ja tahtis näha videokõnes, kas laps on ikka minu juures. Selgitasin talle siis, et mõlemad õpetajad ütlesid talle teise info ja küsisin, et kas ta vabandama ei peaks lasteaia personali ees? Ta vastas üleolevalt „Ju ma siis kuulsin valesti“. Palusin, et ta nüüd kirjutaks ise kõigile, ka lasteaia direktorile, ja ütleks ise, et ta infoga eksis.

Aga P. ei olnud nõus lasteaia õpetajate ees vabandama.

Ta vastas ülbelt „Sina direktoriga kirjutasid viimases kirjas, nüüd ise kirjutad talle! Mina ei saada midagi enam.“

Ta ei olnud nõus minu ettepanekuga, et ise selle inetu olukorra ära lahendaks. Imelik, sest tema ju selle olukorra üles vahutas.

Keeldus last üle andmast emadepäeval ja andis sõbranna autole rusikaga hoobi

Järgnev näide ilmestab ülimat kontrollimise vajadust teise inimese elu üle.

Hakkas lähenema emadepäev. Suhtluskorra järgselt juhtus olema nii, et laps pidi viibima emadepäeva aegse nädalavahetuse P. juures, nende talu peal. Aga soovi korral, vastavalt lepingule, on emal õigus saada laps emadepäeval kell 10-18:00, kui ta sellest teada annab.

Emadepäeva eelsel nädalal teavitasin P.-d ,et soovin oma lubatud tunnid olla emadepäeval koos lapsega ja soovisin selle tarvis lapse kättesaamiseks kokku leppida neutraalse koha.

Pakkusin talle välja, et ta tooks lapse külla, kus ma elan, selle lasteaia ette, kus enamasti üleandmised olid toimunud.

P. teavitas ootamatult, et tema ei too last sinna ja et mina pean hoopis minema sinna külla, kus tema asub. Muidugi ma keeldusin sinna minemast.

Arvestades kõike eelnevat, mida ma pidin kogema seal talu peal, lisaks veel aftermath olukorrad, mida ma kirjeldasin teile juba maalidega, kapiga ja tema kaubaga.

Teadsin kohe, et sinna lõksu ma ei lähe. Mina ei lähe kohta, kus on nii palju vaenu toimunud. Kolmandat korda ma sama reha otsa ei astu. Kirjeldasin juba eelnevalt lugu, kus ta hiljem tagantjärgi politseisse helistas ja süüdistas mind tema territooriumile tungimast ja kus ka ametnik ütles, et ma mitte mingil juhul enam tema juurde ei läheks. Mina aga andsin omale lubaduse.

Tema muidugi raius vastu, et ma pean minema sinna, sest suhtluskord näeb ette, et lapsele peab emadepäeval ise tema juurde järgi minema. Ma siis püüdsin teda üles kutsuda heatahtlikule kompromissile, et ta ju ise ka teab, mis olukorrad seal tema territooriumil on olnud ja palusin ettepanekut, et kas me võiksime ikka teha lapse jaoks juba tuttava kokkusaamiskoha.

Kas sellelt inimeselt oli kunagi tulnud mingit vabatahtlikku nõusolekut või vastutulekut? Ei. Paraku on olnud nii, et see inimene ainult räägib ilusate sõnadega heast kokkuleppest ja läbisaamisest, aga tegelikkuses ise mitte kunagi vastu ei tule ega head tahet üles ei näita.

Ja ei tulnud ka seekord vastu.

Ta vastas mulle sõnumi teel „Noh, kui sa siia emadepäeval ei tule, siis arvestan, et sa lapsega emadepäeval ei ole“.

Ma ei tahtnud sellega nõustuda ja palusin ikka, et teeksime muus kohas lapse üleandmise. Et ta peaks ju inimesena aru saama väga hästi ajaloost, mis on seljataga.

Selle asemel hakkas ta pakkuma enda talukrundiga piirnevate kõrvalkruntide aadresse, et meelitada siis mind nende kinnistute juurde. Täpselt sama koht, lihtsalt üks värava taga ja teine värava ees.

Selline teguviis polnud minu jaoks vastuvõetav. Koht on põhimõtteliselt sama, asukoht on sama.

Võtsin ühendust lastekaitsega ja arutlesin temaga, mida teha.

Nii, kui ta kuulis, et P. tahab mind kutsuda enda juurde sinna, ütles ta kohe esimese asjana: “ See on punane lipp kohe, kui kuulen ja tuleks pakkuda mingi kolmas koht siis, mis talle ka sobib.“

Võtsingi uuesti ühendust P.-ga ja pakkusin talle uusi neutraalseid kohti, mis sobiksid ka lapsele –  teise küla mänguväljak, vana tuttav lasteaia koht. Pakkusin talle isegi allikate koha, metsas, kus ma lapsega käinud ja asub väljaspool küla, kui ta äkki mingis vaiksemas kohas peaks tahtma last üle anda.

Kas ta nõustus mõnega neist? Mitte ühegagi! Mitte ühega.

Saatis sõnumeid jätkuvalt, et lapse annab üle seal tema kodukülas ja kõik.

Kuna ma ei nõustunud sinna minema, saatis mulle P. õhtul viimase sõnumi, mille sisu oli järgnev teavitus: „Saan aru, et sa ei taha siis siia tulla. No selge, siis tean, et sa ei taha lapsega koos olla emadepäeval“.

Saate ju isegi aru, milline peen manipulatsioon see on? See on ju sisuliselt sõnum „Kui sa siia minu juurde ei tule, ma ei anna sulle last“.

Paraku olid mul liigagi hästi meeles tema maalide lugu ja see jaanipäeva eelne lugu, kus ta ka meelitas mind lapsele järgi tulema enda talukohta. Ja hiljem valetas, et ma olin kutsumata külaline. Ma lihtsalt ei saanud nõustuda sellise variandiga ja ma arvan, et iga lugeja saab aru, et see oleks lollus olnud.

Teadsin kohe ette, et ju seal mingi intriig jälle ees ootab, ta ema Mareth passib jälle seal juures ja taas on emadepäev kenasti rikutud.

Mõtlesin, et mida teha ja pidasin veidi enda hea sõbrannaga nõu.

Õhtuks saatsin P.-le teate, et hästi, pangu kokkulepitud kellaajaks laps valmis ja et laps tuleb mu poole siiski.

Ma ei olnud valmis loobuma koosolemisest emadepäeval oma lapsega, ent samas ma ei tundnud, et ma peaksin isiklikult ka sinna kohale minema tema survestamise alusel.

Ma ei öelnud talle, kes järgi läheb, sest teadsin juba ette, et siis ta oleks kohe hakanud sõdima ja keelama lapse andmist kellelegi teisele.

Emadepäeva hommikul sõitis sinna külla… hoopis minu hea sõbranna.

Tema on ka lapsele tuttav. Ka P. tunneb seda naist. Ta ei olnud mingi suvaline võõras inimene lapsele. Sama küla elanik.

Saatsin sõbranna teele. Aga unustasin talle hommikul täpselt öelda, kuhu krundi nukale ta minema peab.

Vaatasin, et kell hakkab juba täistund saama, igaks juhuks helistasin sõbrannale, et öelda ikka, kuhu ta täpselt minema peab.

Sõbranna võttis telefoni vastu ja mida ma kuulen.

„Tead. P. istub siin, künka peal ja hoiab Miilat põlvede vahel kinni ja ei taha last anda. Ta ütleb, et sina isiklikult pead siia tulema ja ta ei ole nõus last üle andma enne, kui sina siin oled,“ vastas sõbranna häiritult mulle telefonis.

“Pane valjuhääldi peale palun ja vii telefon P. juurde,“ palusin sõbrannat.

„P., palun anna laps mu sõbrannale kaasa. On kokkulepitud, et laps on täna minuga. Sa pead andma lapse üle.“

P. oli raevunud ja vihane, et mis mõttes mina ei läinud lapsele järgi?! Talle oli ootamatu, et minu asemel saabus keegi teine.

Vastasin „Kuskil pole kirjas, et mina isiklikult pean tulema. Palun anna laps kaasa, täna on tema kord tulla minu juurde“.

P. hakkas mind telefonis jälle süüdistama vanade tuttavate lausetega „Sa oled last traumeerinud!“ ja „Sa oled loonud lapsele halva olukorra!“ Küsisin, et kuidas siis? Tema vastas, et „Tänu sellele, et sina ei tulnud, pidin mina nüüd valetama lapsele!  Mina räägin hommikust saadik lapsele, et emme tuleb ja emme tuleb ja, et anname emmele emadepäeva lilled. Ootasime siin hommikupoolikul lilledega ja nüüd on laps traumeeritud ja lapsele on valetatud!“

Siis hakkas ta hoopis sõbranna peale keerama asju ja hakkas süüdistavalt väitma uusi asju mu pihta „Vaata, mida sa nüüd teinud oled! Sa oled isegi oma sõbranna halba olukorda pannud! Vaata nüüd, su sõbranna on ka nüüd halvas olukorras siin!“

Mu sõbranna M. ei suutnud vait olla ja katkestas koheselt vestluse ja pani härrale seal samas  nina pihta: „Mida sina siin räägid minu eest nagu mina oleksin siin ohver? Räägi sina enda eest! Igaüks räägib ise enda eest ja ka mina! Mina ei ole mingis ohvriolukorras ega halvas olukorras! Ma tulin ise ja ma tahtsin ise tulla. Ära valeta siin minu eest!“

Härrale ei meeldinud see, mida ta nüüd selle naise käest kuulis. Ma arvan, et talle oli ootamatu, et see naine vastu hakkas ja kohe sekkus.

Mis seal tegelikult toimus? P. hoidis käes telefoni ja jälle püüdis salvestada kogu seda intriigset olukorda. Mõistate, miks oli tal vaja öelda telefoni kuuldes, „Sa oled teise inimese ka pannud halba olukorda“. Selleks, et ikka jätta vägisi ja kohe pahatahtlikult mingi valelik ja manipulatiivne jälg fabritseeritud „tõendina“ teisest, nagu oleks mingi ei tea mis pattu temaga tehtud!

Ma ei tea, kuidas teistele tundub, aga ma leian, et see on ikka eriti ebameeldiv, väga pahatahtlik ja vaenulik käitumine, keerata kõik olukorras teise inimese pihta nii, et võimalikult maksimaalselt võimendatult ja moonutatult näidata, nagu oleks igas asjas süüdi teine inimene.

Selgitasin P.-le ,et ma ei tulnud sellel samal põhjusel, et seal tema talukohas ja külas on toimunud piisavalt vaenu ja vägivalda ja ma ei ole sunnitud tulema sinna kohta. Ütlesin talle „Sa pead aru saama ja mõistma, et ma ei soovi sinna tulla“. Tema vastu sellepeale „Ei, ei saa aru! Ei mõista!“

„No mina ei saa siis sinna midagi teha, kui sina ei mõista. Aga mina sinna ei tule, palun anna laps kaasa ja saad õhtul tagasi“.

Pika läbirääkimise tulemusena telefonis andis ta lapse üle. Ent sellega ei lõppenud olukord.

P. oli nii raevunud, et enne ära sõitmist pani ta korraliku paugu veel mu sõbranna autole rusikaga pihta. Sealjuures olid autos kaks väikest last.

Sõbranna oli tõsiselt ehmatunud. Mis jõu näitamine see selline on? Tahtis näidata, et ta nii seda ei jäta? Tahtis näidata oma viha?

Ma küsin ausalt, kas ta  pereliikmed teavad, what the heck toimub? Miks nad ei ütle talle, et see pole okei? Kas keegi julgeb talle öelda üldse, et muuda oma suhtumist? Mis pugemine ja lipitsemine see selline on? Häbi peaks sellisel mehepojal olema!Häbi peaks selle mehe emal olema.

Ja mõelda vaid seda silmakirjalikkust. See sama inimene, kes seljataga korraldab sellist jama, sätib igal esmaspäeva hommikul triiksärgi selga, paneb end viisakalt riidesse, manab naeratuse näole ja astub  sulnilt oma töötajate ette.

Astub teise rolli, kus kõik on perfect life ja kus ta ootab teiste kiituseid.

Aga seljataga käib selline keberniit. Nagu mingi kaksikelu elamine.

Oli kunagi selline telesaade nagu „Suletud uste taga“. Olen mõelnud, et selle saate tarvis oleks üks korralik materjal.

Mis silmakirjalikkus see selline on? Kas sellise raevu taga oli pettumuseviha, et ma isiklikult kohale ei ilmunud? Või hoopis kontrolli kaotamise hirm? Või mingi varjatud igatsus? Kas sellepärast oli vaja isiklikult kohale minna?

Aga siis ei ole see inimene ju aus iseendaga. Mingisuguse jõu ja survestamisega ei saa küll inimese head pilku enda poolele. Ainult põlguse osaliseks saab. Veelgi suurema eemaletõukamise osaks saab.

Mina igal juhul ei tundnud end süüdi, et ma ei läinud sinna. Ei tunne ka praegu ja ei tunne ka kunagi tulevikus. Niimoodi jõuga survestades ja fakti ette pannes, ei näe ta mind kunagi enda ette ilmumas. Ja kui tal oli päriselt soov lilli üle anda, siis oleks võinud tulla neutraalsesse kohta. No mis küll peitub selliste reaktsioonide taga? Misasi see on? 

Õhtul, kui lapse tagasiviimine oli, siis muidugi mu sõbranna läks uuesti last viima.
P. vabandas küll tema ees, et asjad nii olid läinud, aga minu arvates on see tühine vabandus. On selline ütlus, et vabandus ei maksa midagi, kui selle järgselt ei ilmu heastamist.

Nii võime me tühja tuulde sosistada elu lõpuni sorry, aga tegelikkuses teame, et me midagi ette ei võtnud, vigu parandada ei tahtnud ja kahju heastada ei tahtnud, on see inimene sama tühi kui tema sõnad.

Ma kohe tahaksin otse öelda talle. Et see mees pole oma kahetsust mitte mingisuguste tegudega üles näidanud. Ei ole kõik need aastad mitte kui midagi teinud! Et võita tagasi seda, mis tal oli. Või et parandada seda, mis on juhtunud. Et mingilgi viisil suhteid parandada! Mitte midagi ei ole teinud selleks, et oma pere eest seista. Mitte midagi ei ole teinud selleks, et asja parandada. Et vanu asju lahendada.

Niiviisi lastes asjadel mädaneda ja käärida, tekitades uusi olukordi peale – no fine by me, elagu siis nii. See kõik ainult kinnitab mulle, et ma tegin ikka väga õige otsuse, et ma selle mehe juurest ära läksin ja tagasi ei vaadanud.

Kahjuks – ei ole mul enam ka mitte kui midagi head enam rääkida. Sellest on kahju, sest igaüks tahaks ju oma eluloo raamatusse midagi head teistest mäletada.

Lisan siia ka juurde. Kaasaegses juriidikas on tulnud sotsiaalsesse süsteemi uus õiglussüsteemi osa. Seda nimetatakse taastavaks õiguseks. Taastav õigus on just nimelt kahju heastamisele suunatud olukordade käsitlemise vorm, kui on tekitatud sotsiaalne kahju või muul viisil kahju. Mul on nii hea meel, et Eesti Vabariik seda õigusliiki implementeerima on hakanud, sest on väga tõenäoline, et see vähendab neid kohutavaid kohtuvaidlusi vanemate vahel ja mis peamisem – kahju tekitajad suunatakse tegema heategusid ning looma tasakaalu mingil kindlal kokkulepitud viisil.

—

Olen jõudmas selle artikli lõppu.

Aga lood pole veel läbi.

Imestan, kuidas üks isafiguur näitab, et kulutab ennemini kümnetele ja kümnetele advokaadi tundidele parema meelega raha, et mitte oma enda last toetada?

Jutt „perelembesest lapsehoidmisest“ on vaid üks illusioon, mida endale korrutada. Tegelikkuses kulutab oma sõidukitele ka kümneid kordi rohkem, kui oma tütrele. Mõtlen, kui imelikud (aga ka süüdimatud!) on vahel inimesed.

See inimene muudkui rääkis kõigile, kuidas ta nuttis taga oma last ja ta nägi teda unes ja muudkui ootas oma tütart. Ja muudkui korrutas, kui pere armastav inimene ta on ja pisarsilmil väitis, et üks tüdruk tahab tema ellu tulla ja tema kannab kõige eest hoolt.

No mis hoolt on see inimene kandnud? Mis tegelikku hoolt on ta kandnud? Ainult mürgitatud aastaid saime kogeda tema kibestunud eaka ema ja ta kasinate otsuste all.

Kirjad on muutunud ahistavaks, et ma isegi ei loe ta adokvaadi kirju enam lõpuni. Mõni võib ju öelda, et ära reageeri ja ära tee välja.

Teate, ma ei teinudki neist välja. Ma nägin, et nende taga on kius ja see inimene ei kavatsegi oma lubadusi täita.

Aga see inimene oli nii dominantne, et määras iga kirjaga omale ise tähtaja ja nõudis, et ma neile tähtaegadele vastaksin. Muidugi teda häiris, et me eirasime teda.

Vanamoor käib mu hoovi taga kontrollimas.

Olen rohkem, kui aasta aega, elanud eraldi nende talust. Tema ema ja tema poeg elavad ühes külas, mina teises. Meie elukohtade vahe on ainult paar kilomeetrit ja mitte ühelgi neist seal külas ei tohiks olla asja minu territooriumile, minu kodu juurde.

Millest ma veel eelnevalt ei kirjutanud, aga mille võiks kohe avalikult välja tuua.

Ühel hetkel hakkasin märkama, et minu koduhoovi eest, õuetänavalt sõidab üsna tihti läbi P. ema auto. Alguses mõtlesin ,et P. on hakanud kasutama oma ema autot, et salaja käia mind kontrollimas. (Põhjusel, et ta enda auto on kriiskavalt äratuntav).

Läbisõite hakkas esinema aina tihedamini ja tihendamini, seda nii teiste tunnistajate ees. Ühel hetkel hakkasin uurima siis, et kes see roolis on  kas P. või keegi teine.

Kõige viimasem kord, , kust jälle nende numbrimärgiga Toyota läbi sõitis, mõtlesin siis ,et lähen astun autole ligi ja vaatan, kes see seal roolis on. Ja üllatus üllatus, mis te arvate, kes uudishimutsema tuli? See oli ekspartneri ema ja tema õde. Pead olid kahekorra keeratud, et hea, et kraavi ei sõitnud samal ajal, peaasi, et hoovi sisse näeks.

Minu kodu asub kõrvaltänavas ja hoovialas ja siia ei ole mitte kummalgi neist asja. Mitte mingil põhjust ei ole neil siia tänavasse sattuda. Külainimesed ja naabrid  on öelnud, et seda on ju selgelt näha ,et see vanamoor tuleb ainult ühe põhjusega meie kodutänavasse – nuhkima ja kontrollima.

Lisaks ütleb liiklusseadus, et hooviala/õuala ei tohi kasutada läbisõitude tegemiseks. Õueala on kõrgendatud tähelepanuga liiklusala, kus liiguvad lapsed ja koduloomad ning õueala on mõeldud tegelikult hoovialal kaasnevatele elanikele mõeldud liikluseks. Te olete ilmselt kuulnud neid lugusid, kus paarkümmend aastat tagasi said inimesi Tallinnas Mustamäel trahvi, sest nad kasutasid liiklusummikust kiiremini läbikihutamiseks magistraalide asemel majade vahelisi hoovialasid.vältimiseks .

Ei mõista ma, mida on asja sellel vanal naisel tulla minu kodu juurde? Kas uudishimu on nii suur, et on vaja läbi sõita minu kodu eest? Mina ei roni tema koduhoovi ega tema õuele. Mida tema otsib minu maja juurde?

See on ju ahistamine. Selline teguviis ja käitumine käivad ahistamise protokolli alla, kui käia eratänavas teise inimese eramu juures korduvalt kontrollimas. Väga ahistav, sõbrad, tõesti väga ahistav!

Kõik märkavad seda ja on tulnud ütlema  „Näe, jälle sõidab see vanamutt siit läbi“.

Peen survestamine, et takistada reisile minemast

Käesoleva aasta alguses teavitas härra, et tahab minna puhkusele – kahel perioodil, mõningad nädalad. See on okei, mul polnud selle vastu midagi.

Samuti käis ta reisimas möödunud aastal, välismaal, lahkudes täpselt lapse sünnipäeva ajaks väga pikaks ajaks. Keegi ei takistanud teda.

Mul ei olnud selle vastu midagi ja ma aktsepteerisin tõesti tema soovi – tingimusteta.

Enne suve vormusid mul plaanid, et ka mina tahaksin minna reisile. Kohe päriselt.

Teavitasin ekskaaslast kevade lõpul, et ka mina soovin lastega sel suvel reisile minna.

Jälle üks ebameeldiv koht  Eesti Vabariigis, mis tuleks muuta – iga asja nõusolekuks on sul vaja minna teiselt osapoolelt  allkirja kerjama minna. Nii sissekirjutuse, elukoha, reisimise ja ma ei tea millega veel.

On ju selge, et kui Eestis ligi 70% lahutusi on, siis see tingib õigussüsteemi täieliku ülekoormamise, sest üpriski tõenäoliselt ei ole teine osapool kättemaksust või kadedusest nõus nõusolekut andma.

Saatsin ilusti härrale teavituse, et palun andku lapsega reisimiseks allkiri.

Muidugi asus see mees tegema kõiksuguseid takistusi, et keelata mul reisile minemast.

Tema vastuskirjad olid täis põhjuseid, miks ta ei peaks seda nõusolekut enne andma, kuniks mina olen andnud talle tervikliku ülevaate,  kellega ma reisile lähen, mida ma täpselt sinna tegema lähen, mis on reisi olemus.  

Selle asemel, et öelda „Jaa, mine reisile, las laps näeb maailma ja tunneb rõõmu, et saab õdedega koos minna reisima“, hakkas ta hoopis mõlemas kirjas jõulisi lisatingimusi esitama, mille alatooniks oli seatud vastuvaidlematu nõustumine, kui ma üldse tahan reisile minna.

Alternatiivse variandina, kui ma ei nõustu lisatingimustega, pakkus see mees välja „lahke“ lahendi, et laps jääb hoopis reisi ajaks Eestise ja mina lähen siis omapäi oma ülejäänud kolme lapsega.

Selline lahendus siis? Ta arvas, et sobiliku lahendina sobiks hoopis see, kui väike tütar näeb, et teised lähevad ja tema jääb maha.

Ma arvan, et igaüks saab aru, et kui inimene nii palju lisatingimusi esitab, kasutades jõudu ja survestamist, et manipuleerival viisil teiselt välja pressida enne tundlikku puhkuse aegu mingeid vastuseid ja lisaselgitusi ja nõustumisi, on ikka väga teadlik ja pahatahtlik käitumine.

Vieder, kuidas mõned inimesed seavad omale ühepoolseid reegleid.  Ta soovis ise häirimatult puhkusele suunduda ja olla rahus, aga kui teine osapool sead soovib, siis esitatakse jõulised ühepoolsed reeglid täitmiseks?   

  Mis kontrollimine ja jõu näitamine see selline on?

Reisinõusoleku avalduse blankett on standardne blankett Välisministeeriumi kodulehelt. Kõik andmed on selles täidetud, kaasa arvatud sihtriik. Mina ei saa aru, kust ikka inimesel selline õigus ja nõue tekib, et ma talle kõik ette pean kandma?

Me ei ole enam paar ja ma ei ole tema omand. Aga võimutsemine selle inimese poolt ei ole tahtnud lõppeda.

Lõppsõnad

Kas ma teen liiga sellele inimesele, kui ma ütlen, et see on ju väga teadlik kiuslik käitumine?

Kas ma teadsin, et see inimene selline on? Jah ja ei.

Ma nägin, kuidas ta šantažeeris oma eelmist naist. Aga ma ei näinud põhjuseid, miks ta peaks hakkama šantažeerima mind.

Miks ma selle kirjutan? Sest selle aja sees, kui tema puhkab ja elab laia elu, püüab dikteerib tema läbi meie ühise lapse olukorda minu elu üle – piirates minu liikumisvõimalusi, seades meie väikest last iseenda loodud piirangute vangi.

Miks ma kirjutan sellest kõigest siin? Sest ta arvas, et ma mitte kunagi seda ei tee. Härra lausus mulle isegi kord sõnad: „Ei sina, endast lugupidav inimene, räägi midagi avalikult. Ei julge sa midagi kirjutada!“ Ma küsin nüüd temalt vastu.

Ja teate. Kui inimene tahab tähelepanu ja staar olla. Siis siit edasi olen otsustanud võtta kogu seda olukorda nüüd mänguna ja hakata avalikustama kõik edasised härraga seotud intsidendid.

Ta on mulle ka öelnud: „Sind ei usu nagunii keegi.“

Teate, mul  ükskõik. Minu kirjutise mõte pole panna kedagi uskuma. Ma ei püüa uskujaid. Kes usub, see teab nagunii. Kes mitte, see ei hakkagi uskuma.“

Olukorrad, mis ma siin kirjeldasin, on tõsielulised faktilised sündmused . 

Alati on variant, et kõnealune peategelane loos ütleb „Aga ma ei teinud meelega, need sündmused on kogemata, see ei olnud üldse nii“. Siis mina ütleksin selle peale: Ka alateadlikult tehtud teod on tehtud teadlikult.

 Minu arvates on imelik, et üks mees aru saaks, et naine ei ole tema omand ja et on aeg naine ja lapsed lahti lasta.

P. See pöördumine on sinule. Ma tean, et sa seda kirja loed. Väga kahju – tänase seisuga ei ole mul sinust mitte kui midagi head kajastada. Sinu mehe teod on aluseks sellest, mida sinust kajastatakse.  See on olnud sinu valik, kuidas sina oled tahtnud ajalukku jääda. Eluraamatusse kirjutatuks jääda.

Sa ei ole tegude järgi mees, keda hea sõnaga mäletada võiks.
Sa valisid arguse, mitte armastuse.
Su laps ei räägi sinust  kui eeskujust, vaid kellestki, kelle juurest põgeneda.

Sinu laps ei jää sind mäletama eeskujuna.

Ma ei tunne häbi, et ma kirjutan.

Ja naised. See teave on teile. Nii mõnigi seal kuskil peres on kasvatatud heaks tütreks oma vanemate poolt. Kästud olla lapsena viisakas. tubli laps, kuulekas tüdruk. Olla perele ja mehele tubli ja truu naine. Leppima kõiges, ka raskustes ja alandustes.

Kui mees sind ei hinda, siis see pole sinu viga. Aga ära lase enda piire sallivusest ja viisakusest nihutada.

Ja räägin ühest põhjusest veel, miks ekspartnerid tavaliselt oma kaaslast kiusama hakkavad, kui nood on oma eluga uude suhtesse edasi liikunud?

Ja naine otsustanud suhtes edasi liikuda ja omale kõrvale uue kaaslase valida ja eksmees rahule ei taha jätta – siis tea, see pole sellepärast, et ta mees naist tagasi tahaks saada, vaid sellepärast , et nii püüab ta rikkuda läbi naise pommitamise ja naisele raskuste tekitamise teie uut suhet. Sest nii ei saa naine olla kohal ja peab tegelema pidevalt ekspartneri jamadega. Nii tullakse salakavalalt oma määrdunud energiaga teiste vahele.

Sest igakord, kui sa eksi süüdistavaid kirjusaloed

Naised. Nähke läbi selline žantaaz. Ja igakord, kui saate eksilt pöördumise, siis tehke just risti vastupidi – lähendage end oma olemasolevale kaaslasele veelgi rohkem. Sellised mehed teavad, et igakord, kui nad midagi ebameeldivat oma eksnaise suunas teevad, rikutakse selle naise tuju ja seisundit. Ja seda kõike kaugjuhtimise teel. Nähke läbi see mäng. Nii annate te sellisele inimesele signaali “Ma näen läbi su käitumise. Ja sinu manipuleerimine ja šantaaž ei muuda minu seisundit. Sa oled minu jaoks tühine mees, tühiste sõnadega ja tühiste tegudega. Ja tühiseks jäävad ka sinu püüdlused minu energiat või minu pere häirida. Mine oma teed, tühine inimene!”

Ja lõpetuseks. Kes küsib nüüd, et aga miks üldse sellised kogemused siis meie elus juhtuvad?

Liigsest inimeste usaldamisest ja liigsest õpitud tolereerimiseks.

Energeetiliselt aga põhjusel, et need inimesed, kes on sündinud tervendaja ja aitaja loomusega, tõmbavad energeetiliselt ligi katkiste egodega ja igasuguste traumadega kaaslaseid. Tihti juhtub see nendega, kelle hing on tahtnud tulla aitama siia maailma neid, kes on ise enne murtud ja vajavad uut armastuse õppimise kogemust.

Kellel on sünnipärased tervendaja omadused ja väga suur teiste inimeste aitamise soov, te parem muutke oma lähisuhtemustrid ära. Muidu jääb teie Vaim elulõpuni selliseid vastassugupoole esindajaid otsima, et teil areneda ja õppida oleks võimalik selliste pealt.”

Kahjuks on selliseid lugusid kättemaksust ja kiusust veel. Äsja avaldatud Delfi pikas artiklis on mitme naise lood, millel on mitmeid sarnaseid paralleele ka siin avaldatud looga.

Ekspartnerite võimutsirkus peab lõppema vastavate seaduste muudatustega:

https://www.delfi.ee/artikkel/120430461/vagivaldsest-suhtest-lahkumise-hind-emad-kaotavad-lapsed-ja-kodu-kodulaen-ning-autoliising-jaavad?fbclid=IwY2xjawPhYAdleHRuA2FlbQIxMQBzcnRjBmFwcF9pZAwzNTA2ODU1MzE3MjgAAR4a7AikJlp-Pn9TCyVMuzHf0J58ws9_KzDGnbXYJnFZIaNWfi3oyM3wO30paA_aem_Brfu-icJx7lEo59_S3-F4A