Nii paljud emad muretsevad koguaeg, kas nad lapsi kasvatades kõike õigesti teevad, kartes küll, et nad lastega liiga nõudlikud või ranged on. Minult on ka seda vahel mõned sõbrannad küsinud, sest nad ei julge olla lastega kehtestavad või nõuda vanema sõna austamist.
Et aru saada, kas Sul on säilinud lapsega side või mitte, ei ole Sul raske hinnata.
Võta selleks mõõdupuuks armastuse väljendus ja läheduse soovi olemasolu.
Miks? Sellepärast, et kui väike laps kogeb vägivalda, liigset karjumist, sõimu, korduvat eemaletõukamist või muid raskuseid vanemate poolt, ei taha ta enam ühel hetkel seda vanemat kallistada, tema sülle minna, talle vastu joosta ning lõpetab talle ka armastuse väljendamise.
Sellise lapse kasvades jääb hiljem alles vaid formaalsus ja vaikivad kohtumised.
Seda nimetatakse emotsionaalseks distantseerumiseks.
Kui pisike laps väga palju karistada saab ja temaga koguaeg sõnaliselt karm, jõuline, kamandav ja domineeriv ollakse, siis see laps ühel hetkel distantseerub oma emast või isast (emb-kumb temaga karm on või teda füüsiliselt karistab).
Mida pikemalt see kestab, seda vähem tahab laps seda vanemat kallistama minna või tema juurde lähedust otsima minna. Lõpuks see väike laps hakkab üldse oma toas üksi mängima, sest tal kästakse koguaeg “eest ära minna”. Täiskasvanuna kaasneb lapsel selliste peksjatest ja ülinõudlike vanematega ebameeldivustunne ja vastikustunne, mis võib säilida kuni surmani. See on nii, sest me kaitseme end valu eest. Kodu ei tohiks olla lapsele põrgu ja kui vanemad on sellise konfliktse atmosfääri juba loonud, on nad oma ülesandega juba kraavi pannud.
Kui Sina suudad vabalt igal kohtumisel oma emakesele ja isakesele öelda laused: “Ema, ma armastan sind nii palju- ma tunnen, et sa oled hea ja armastav ema olnud”, “Isa, ma armastan sind nii palju”, siis on sinu vanemad suutnud hoida sinuga lähedast ja sooja sidet.
Kui Sinu laps jookseb avali kätega Su poole ja kirjeldab ülivõrdes sinu nägemist: “Emme/issi, ma armastan Sind ülipaljuuuu”, siis oled Sa veel kõik õigesti teinud 🙂
Kui Sinu 10-aastane laps läheb hommikul kooli ja hüüab Sulle ukse vahelt igal hommikul järgi: “Ema, ma armastan Sind nii palju ja ilusat päevaaaaa sulllee!” – siis oled Sa kõik õigesti teinud.
Kui Sinu lapsed jäävad õhtul tudule ja nad oma voodist kõik kordamööda hüüavad “Emme/issi, olgu sul hea uni, sa oled mulle ülikalllliiis!”– oled sa kõik õigesti teinud.
Kui isa tuleb koju ja väike laps tahab isale pidevalt sülle ronida, ta selga ronida, tema kaissu pugeda – siis see isa on teinud kõik õigesti. Sest lapsel pole vastikustunnet tekkinud oma isa vastu ning isast tingitud kasvatuse ja käitumise vastu.
Üks teismeline laps ütles mulle hiljuti, et temal on maailma parim isa ja ta armastab oma isa niiväga. Ma küsisin siis, et miks see isa siis nii hea su jaoks, mis temas teisiti on?
Ja see tüdruk vastas “Sest mu issi pole minuga kunagi kuri olnud. Ta pole kunagi mind sakutanud ja pole minuga eriti pahandanud. Aga teistel klassikaaslasel on tihti nii, et keegi vanematest on palju karjunud, sakutanud või karistanud väiksena”. See tüdruk mõistis, et isa on tal hea olnud ja armastas teda selle eest, et isa tema jaoks lahkusega olemas oli.
Hetkel, mil laps enam emaga või isaga lähedust jagada ei soovi, on kinnistunud alateadlik eemaletõukav ebameeldivustunne oma vanemate vastu – kas nende liigse karistamise, nõudlikkuse vastu, liigsete perfektsionistlike hinnete ja tulemite vastu, liigselt kõrgete ootuste vastu või mõne muu ebameeldiva käitumise vastu. Siia hulka lisanduvad pidevad vanemate vahelised konfliktid, vanemate silmakirjalikkus laste suhtes ja ülikõrged koormavad ootused laste suhtes mängivad siin oma rolli. Tean vanemaid, kes oma lastelt nõudsid kõrgharidust, sest see oli nende jaoks näitaja, millega hoobelda suguvõsas – ja kui keegi lastest sai koolis nelja või kolme (või lausa kahe), anti sellele lapsele kodus kõvasti peksa. Kui lapsed suureks said ja nad kõik kõrghariduse said, siis olid need vanemad uhked ja rääkisid, et see on nende töö ja teene. Lapsed aga mäletasid vastikustundega kogu lapsepõlve ja vanas eas enam neid vanureid enam eriti keegi külastama ei kippunud. Uhked vanemad said oma hariduse lastel, aga jäid ilma oma lastest – oma laste soojusest ja armastusest.
Seega lühidalt öeldes veelkord – kui Sa emana kahtled, kas Sa oled midagi vussi keeranud oma laste suhtes või mitte – siis emotsionaalse sideme olemasolu ütleb palju.
Kui Sinu väikene laps jookseb Sind nähes endiselt Sinu poole ja ta endiselt koguaeg korrutab, kui palju ta Sind armastab – võid Sa rahuliku südamega teada, et Sa oled kõik täiesti õigesti seni teinud. (Ja seda isegi siis, kui Sulle omale mingil põhjusel tundub, et oled nõudlik või karm olnud).
Kui laps aga Sind nähes enam ei rõõmusta ja ta lausa kodust põgeneda tahab, siis pead mõtlema, kus on viga tehtud.
Muidugi pole alati asjad nii must-valged ja iga pere lugu on erinev. Mida ma siin öelda tahan, on see, et läheduse olemasolu lapse ja vanema vahel ütleb palju. Kui laps tunneb nii suurt ebameeldivust oma vanema vastu, et ta enam üldse vanemaid kallistada ei taha või vanematega kohtumised ja jutuajamised muutuvad ebameeldivaks, et ta ei taha vanematele isegi külla minna, tuleb ajalugu vaadata. Päris paljud täiskasvanud ütlevad, et nad mäletavad oma lapseeast vaid pidevaid vanemate vahelisi tülisid, pidevat peksu ja vajadust ellu jääda. Mõistate, milles asja mõte seisneb? Mida rohkem last peksta, seda rohkem ta selja pöörab. Ja seda sidet ei saa enam tagasi.
Seega, kui mu ees on sõbranna ülemeelikute lastega, kes ei kuula üldse sõna, hakkavad koguaeg vastu, segavad vanematele pidevalt vahele ja kellel on distsipliiniga pehmed lood… Ning see sõbranna küsib, et ega ta liiga range või nõudlik pole nendega olnud? Siis ma küsin vastu :”Kes sulle ütles, et sa liiga range oled? Julgelt sa ei ole. Sa ei peksa neid, sa ei sakuta ega karista neid – see on juba suur asi. Siit edasi ära karda olla jätkuvalt nõudlik ja nõuda vanema sõna austamist, sest vaata – nad ju kõik armastavad sind ja kallistavad sind pidevalt.“ Kui peres on lapsevanem väga karm olnud või valju käega, siis väikesed lapsed hoiaksid sellisest vanemast ka külas omaette eemale”
Mina hindan kõiki olukordi peres just nimelt selle mõõdupuu järgi – kas ma lõhun sidet või suudan oma asjad selgeks teha ka nii, et side on alles ja me jääme õhtuks sõpradeks. Ja ma tunnen juba, et ma olen nii palju paremini teinud oma lastega, kui minu põlvkonna ajal tehti.
Inimeste vahelist lähedust, suhtesoojust ja omavahelist läbisaamist on võimalik ühe pilguga ära tunnetada. Te teate seda tunnet, kui inimesi koos näete! Mõnedest õhkub mängulisust, kergust ja ülimat kokkuhoidvat lähedusenergiat, teistest vaid vaikset harjumuslikku formaalsust.
Siinkohal võiks mõelda iga täiskasvanu – millised on tema suhted oma vanematega. Kas pigem formaalsed ja piirnevad viisakusega või on selles säilinud kogu lähedus, koos kallistuste ja julge ning siira armastuse väljendusega. Leidke põhjused ja te olete iseenda juba teadlikus muutuses esimese olulise sammu ära teinud.
Ilusat kevadet.
