Head vanemad.
Mul on teile üks nõuanne.
Väga tihti esitatakse väikestele lastele pärimisi, kelleks nad suurena saada tahavad. Soovitan, et te esitaksite seda küsimust veidi teiste sõnadega ja teise nurga alt.
Selle asemel, et pärida “Kelleks sa tahad saada suurena”, küsige palun hoopis:
– “Mis on see, mida sa suurena teha tahad, et maailm paremaks paigaks muutuks?”
-“Mis on sinu kõige suuremad unistused, mida sa siin elus täita soovid?”
-“Mis on see, mida sa unistad tulevikus teha? Mida sulle väga meeldib teha? Mis on see, mida tehes sa muutud väga õnnelikuks?”
Nii küsides panete te lapse mõtlema teisiti – läbi enda unistuste ja tegevuste, mis talle rõõmu valmistavad.
Ma vahest naljaviluks küsin lastelt ja laste sõpradelt neid küsimusi. Mõni vuristab ette kõik tuntud ametikohad, mis ta teistelt parasjagu kuulnud on. Teine aga mõtleb pikalt ja vastab läbi südame.
Oli üks tüdruk, kes väga meelde jäi. Temalt küsiti alguses, kelleks ta suurena tahab saada- ent ta jäi pikalt mõtlema ega osanud vastata.
Aga siis temalt küsiti, mis on see, mida ta suurena teha unistab? Sellele küsimusele vastas ta avatult ja õhinaga – et tema suur soov on leiutada vähiravim siia maailmasse ja saada heaks arstiks, kuna tema näeb, et palju inimesi on haiged.
Üks mõte, kaks täiesti erinevat küsimisviisi.
Paraku toovad mõlemad mõttemallid ka erineva eluviisi inimeste ellu.
Üks neist suunab mõtlema ametipõhisele kohatäitmisele süsteemi masinavärgis. Täitma järjekordset tühja kohta kellegi töölisliinil.
Teine suunab mõtlema unistusele, koos parema ja õnnelikuma maailmapildiga. Ühtlasi ka selle täitmisele õhinapõhise rõõmuga, inspiratsiooni ja motivatsiooniga.
Pealtnäha üks lähtekoht, kuid kaks täiesti erinevat küsimisviisi ja suunda tegutsemiseks läbi elu.
Natuke nalja ka lõppu. Elust enesest.
Ühelt 4-aastaselt tüdrukult (oletame, et nimi oli Mari) küsiti: “Kelleks sina suurena saada tahad?”
Ja ta vastas: “Mismoodi suurena? Aga ma olen suurena ju ka Mari.”
“Jah, aga kelleks sa tahad saada? Igaüks teeb suurena midagi, hakkab kuskil töötama – kas kokana või õpetajana ja nii edasi. ”
“Aga ma ei taha kellekski teiseks saada suurena! Mina tahan iseendaks jääda suurena! Mina olen Mari. Suurena olen ka Mari!”
Ja nii otsustas see laps ajas iseeendaks jääda. Mitte ametiks ega rollitäitjaks kellegi teise mängus, vaid peaosatäitjaks iseenda elus.
Iga lapsevanem võiks küsida lapselt, mis on tema unistused.
Võib öelda, et see vanem, kes ei tea oma lapse unistusi peast, ei tunne oma last!
Ja palun – kui te küsite neid asju lapselt, siis tundke siiralt huvi ka tema soovide ja unistuste vastu. Ärge küsige lihtsalt küsimise pärast või ühekordseks uudishimu täitmiseks.
Kirjutage lapse unistused üles ja mõelge ühtlasi, kuidas te saaksite aidata vanemana tal neid täita.
Kui laps unistab heaks arstiks saada, siis tulebki teda varakult suunata ja talle öelda, et ta tunneks bioloogia vastu koolis erilist huvi.
Kui laps unistab saada muusikuks, kelle laul avab inimeste südameid, tuleks talle võimaldada mõni pilliring.
Kui laps unistab saada kosmonaudiks – siis tuleks aidata tal saada sõbraks koolis reaalainetega ning rääkida talle, mis on olnud teiste kosmonautide teekonnad enda elueesmärgini jõudes.
Tundke siirast huvi oma lapse käekäigu ja eneseteostuse vastu.
⭐️