Head sõbrad. Aastast aastasse olen kohanud erinevaid inimesi, kes küll positiivsemalt ja negatiivsemalt meie riigi suhtes häälestatud on. Mõni nimetab Eestit banaanivabariigiks ja teine seal samas ütleb, et kuskil mujal ta ei elaks.
Teate, minule väga meeldib Eesti. Kõikide maailmariikide hulgast meeldib mulle Eesti väga ja ma ei suuda sobitada enda peas mõnda teist riiki enda sünniriigiks. Neid positiivseid põhjuseid, mida ma loetleda võiksin oma väikesel kodumaal, on palju. Ma ei välista õppimist ega elamist mingis teises riigis – ajutiselt, kuid Eesti riik jääb minu jaoks esikohale. Ja kui on kord aeg minna- siis lähen ka suures tänus.
Alles hiljuti tuli üks minu tütardest koju, helesinine kokkupakitud särk käes. See oli kodutütarde vormiriietus.
Tüdruk palus, et ma embleemid õigetesse kohtadesse õmbleksin ja selgitas täpselt, mis kõrgusel miski asuma peab.
Ja siis ühel hetkel ta vaatas mulle otsa, oma mütsi ja särki näidates, ja lausus: „Emme, tead, ma olen nii õnnelik ja tänulik!“
Teate, see rõõm ja tänu lapse silmis oli nii suur. Ta oli nii õnnelik lihtsalt sellepärast, et ta saab kuskil omaealiste tüdrukutega õppida päris elu asju.
Ma ei olnud sellist õnnetunnet temas täheldanud ei tavakoolis ega muudes huviala koolides. Aga kodutütarde ringist rääkides läks ta elevile.
Ma teadsin, mida seal enamvähem õpetatakse, aga ma tahtsin aru saada, et mis asi siis ühte last seal kodutütardes käimine nii õnnelikuks teeb?
„Miks sulle seal siis meeldib nii väga?“ küsisin ma.
Laps mõtles hetke ja vastas: „Seal õpetatakse nii olulisi asju ja eriti meeldib see, et meile tehakse laagreid, me saame matkata ja meile õpetatakse, kuidas metsas ellu jääda.“
Tegelikkuses õpetatakse kodutütarde ringis meie tütarlastele veel enamatki, kui laps välja loetles.
Järsku tabasin end mõttelt, et aga mina ju teda sinna ei registreerinud. Kuidas ta üldse leidis info sellise ringi kohta?
Küsisin, et kas ta hakkas täitsa ise niisama käima kodutütardes? Ja ta vastas, et jah – nad olid algklassitüdrukutega ise avastanud selle ringi.
Teate, miks ma selle kirjutan. Asi on tänumeelsuses. Tänulikkus võimalusele, ruumile, õppele ja korraldajale.
Ma näen mõne lapse südames palju suuremat tänumeelsust, kui mõnes meie riigi kibestunud vanainimeses! Meil on kahjuks päris palju riigivastaseid vihkajaid siin elamas, kes kurdavad, kuidas nad eestlasti vihkavad, Eesti pensioniga rahul ei ole ja sada põhjust veel. Ise aga naudivad meie riigi hüvesid.
Kui lapses on tänulikkus, siis tema süda on õigel kohal.
Lapse eriline tänulikkus, millest ta osa sai, liigutas mindki.
Ma tean väga hästi, mis mured meil praegu Riigikogus ja valitsuse maastikul on. Tean ka seda, kuidas Eesti on Euroopas ühtede vaesemate riikide hulka langenud ja riigil pole praegu kerge aeg.
Kuid sellel hetkel, kui ma selle helesinise särgi kätte võtsin – tundsin ma väga suurt tänutunnet oma riigi vastu. Vaatamata raskele majanduslikule ajale, leiavad nad ikka viise, kuidas toetada meie lastel niivõrd olulisest huviringist osasaamist – ja veel vormiriideid kaasa andes. Ja seda kõike täiesti tasuta meie peredele.
Mõelge nüüd ise igaüks, mis on see väike riik teile veel võimaldanud ja kätte toonud on? Kas te olete tänulikud olnud selle üle? Rahulolu väljendanud?
Palun olge rohkem tänulikumad selle üle, kus te elate ja mis võimalustest te osa saate. Meil on väga head arstiabi teenused ja muud teenused riigis. Kes on palju reisinud, teavad seda, et meil on siin hea.
Ja mul on väga palju tuttavaid eestlasi, kes on elanud võõrsil ja öelnud, et Eestis ON väga hea elada. Te ei mõista seda lihtsalt enne, kui olete vahepeal teises riigis käinud. Ma võiksin neid näiteid tuua niivõrd palju.
Ärge unustage ka seda, et meie väike riik on niivõrd palju arenenud peale iseseisvumist. Palju kirutakse ja vingutakse igasugu asjade üle, aga kas te mõtleksite ka selle peale, et me tegelikult ju äsja alles taasiseseisvusime. Selle aja sees oleme me jõudnud töökate inimeste abiga nii palju uuendusi ja muudatusi korda saata oma ühiskonnas, et paljudele teistele riikidele ka silmad ette näitame.
Maailmas on veel endiselt 2026.aastal mitmeid riike, kes pole peale sõdu end jalgele saanud ning elatakse väga suures vaesuses, kus ka iga välisabi kasutatakse korrumpeerunult ära. Palun, rohkem tänulikkust!
Leian jätkuvalt, et meie riigi ressurss on meie inimesed – meie ajud.
„Kes on väike rahvaarvult, peab olema suur Vaimult,“ ütleb ka 2-eurone münt teie peopesal. Olen vägagi nõus selle ütlusega!
Meie riik pole eriti rikas ja meil pole ka erilisi kulla- ega naftamaake, mille najal oma majandust ülal hoida. Kuid sellest hoolimata on meie väikene riik tegelikult väga hästi hakkama saanud enda majandamisega.
Tõsi, paljusid nurki saaks lihvida ja näidata üles veel täienemist mitmes valdkonnas. Kuid, kas saaks kuidagi läbi austuse, suurema toetamise, läbimõeldud konstruktiivsuse ja tänu neid progresse teha?
Meditsiiniteenused ei ole ka meil halvad. Ärge virisege palun EMO järjekorras seismise üle, kui te pole näinud haiglaarveid USA erakorralise meditsiini osakonnast välja astudes. Paljud toovad näiteks Ameerika keskmise palga, mis on tuhandeid dollareid, aga nad ei too teile näiteks seda, et lapsevanemad võtavad seal laenusid, et oma lapsi ootamatute haigestumiste puhul toetada, sest nende meditsiinisüsteem ei kata selliseid kulusid. Ühe vähiravi või raske liiklusõnnetuse kulu võib ulatuda paarisaja tuhande dollarini. Te ei kujutaks ettegi, kui peaksite selliseid summasid välja käima. Samuti ei räägita teile sellest, et ka sünnitamine maksab mitmetes riikides märkimisväärse summa.
Ärge palun virisege tänamatult, et kiirabi teie jaoks piisavalt kiirelt kohale ei lenda!
Ma imestan vahel, kui ruttu unustavad inimesed rasked ajad ja tänamatuks muutuvad.
Alles meie vana-vana-vanemad olid need, kes sõjaajal paljajalu koolis käisid ja õppematerjalide puudusest ajalehe servadele tunnis kirjutama pidid.
Ma ei väsi meenutamast oma tuttavast sõbranna näidet, kes ütles, et tema oma kodumaal Filipiinidel, võib su oma laps käte vahel ära surra. Miks? Sest kui laps võis mürkmaolt hammustada saada ja ta asus kuskil X- ääremaal, siis võis kiirabi teavitada telefonis lihtsalt, et seda teeninduspiirkonda nad ei teeninda või nad nädalavahetusel üldse väljasõite ei tee. Te ei oska ette kujutadagi, mis mujal riikides toimub.
Meie riigis toimivate süsteemide taga on töökad inimesed, kes on kõige selle nimel vaeva näinud, mis meil täna on. Jah, kohati on palgad väga madalad, ma olen nõus. Lasteaedades võiksid näiteks palgad kõrgemad olla. Aga kõige selle taustal ei tohiks ära unustada keskkonda, kus me elame. Meil on rahu, vabadus ja kaitse, tublid ja töökad inimesed, kes ongi kõikide meie riigis kättesaadava algatajad. Ja neid asju me ei saa me hetkel numbritesse panna. Nad on pühendunud inimesed, kes teevad isetult tööd selleks, et kõik toimiks.
Kes tahab vigu leida, see muidugi leiab igaltpoolt. Mina valin tänulikkuse.
Ja ma tänan neid inimesi eriliselt, kes lisaks oma tavatööle, ka meie ühiskonda , kogukondadesse ja noorsootöösse panustavad. Ükskõik, mis õppetegevuse, huvihariduse või vabatahtlike ettevõtmiste näol.
Selleks, et meie lapsed neid päris elu asju saaksid õppida, peavad kuskil mingid inimesed pingutama ja endast rohkem anda. Tundkem tänu siis nende inimeste üle!
Üleüldse, tänulikkusele häälestumine aitab teil ka kergemini enda eluloomist seada. See on kasulik teile. Niisiis harjutagem igaüks rohkem tänu tundmist oma elus.
Soovin suurt õnnistust oma koduriigile Eestile ja et ta tõuseks õitsele!
Me oleme arenevas ja kasvavas riigis ning ma soovin talle südamest õnnistust.
